Mis siis on dekoratiivkrohvide peamised ja põhimõttelised erinevused tavakrohvidest – plussid-miinused: eeltingimused, paigalduskeerukus ja -nõuded, maksumus jne?
Dekoratiivkrohve on võimalik kasutada sisetingimustes väga tasasel pinnal (nt kipsplaatidel) ka ilma aluskrohvita, kuid üldjuhul tuleb nii aluskrohve kui ka dekoratiivkrohve kasutada kompleksselt, soovitab Kelly Härmson ja lisab: "Aluskrohviga luuakse dekoratiivkrohvile tasane viimistluspind ning tagatakse krohvisüsteemi tugevus."
Dekoratiiv- ehk viimistluskrohve kantakse pinnale õhukese kihina, kihi paksus on üldjuhul krohvi jämedaima tera läbimõõduga. Peamiselt eristatakse krohve nende mustri järgi – enim levinud on nn "kohupiimamuster" ehk tera-tera kõrval ja üraski või vihmamuster. Eestis eelistatakse Härmsoni sõnul valdavalt just esimest nimetatud mustrit, kuna selle faktuuris ei ole sügavaid vagusid, kuhu võiks mustus kergelt koguneda.
Viimistluskrohvide eri liigid
Dekoratiivkrohve on mitu alaliiki: struktuur-, prits-, kirjukivikrohvid jne, kuid – nagu öeldud – on kõik mõeldud viimase kihi tegemiseks. Näiteks struktuurkrohvide koostises on peenikese täitematerjali hulgas üksikud suuremad kivid, mis plasthõõrutiga paigaldamisel hakkavad aluspinna ja hõõruti vahel rulluma, ning lõpptulemusena saavutatakse ühtlane teraline muster. Kirjukivikrohvi täiteterad on aga ühesuguse läbimõõduga, mis spaatliga pinnale kandmisel tagab ühtlaselt sileda pinna.
Kõiki dekoratiivkrohve on võimalik saada erinevates toonides. Tavakrohvid seevastu on lihtsad lubja-, lubitsemendi- või tsemendi baasil tooted, mille täitematerjal on nt liiv või / ja lubjakivijahu. Toode on üldjuhul hallika tooniga ning vajab hiljem kindlasti värviga katmist. Selliste toodetega saab teha edukalt tasanduskihte ning viimistlemiseks on võimalik pind lihtsalt ühtlaselt siledaks hõõruda.
Paigaldamise poolest võivad dekoratiivkrohvid olla väga spetsiifilised: struktuur-, prits- ja kirjukivikrohvide paigaldamiseks on täiesti erinevad tööriistad ja -võtted ning kõigi nende jaoks on vaja kogenud paigaldajat. Tavakrohvi paigaldamine ole iseenesest kuigivõrd keeruline, kuigi hästi viimistletud pinna saavutamiseks on sellekski vaja üksjagu kogemusi.
Hinna mõttes on spetsiaalsed dekoratiivkrohvid kallimad kui tavakrohvid – odavamad dekoratiivkrohvid umbes 2 korda, kvaliteetsemad kuni 4 korda kallimad.
Populaarseimad ja mõistlikemad valikud
"Valdavalt soovitakse nn "hingavaid" ja vett ning mustust tõrjuvaid krohve. Kõik need omadused on olemas kõrge silikoonvaigu sisaldusega dekoratiivkrohvidel. Tihtilugu nimetab mõni tootja neid ka nanokrohvideks, kuid sellisel juhul tasub siiski väga tähelepanelikult müüjalt uurida, kas see on ka sobilik kasutamiseks sisetingimustes, kuna suur hulk krohvis sisalduvaid nanoosakesi ei mõju sisse hingates tervisele hästi, või kas see on ka sobiv mineraalvillaga soojustataval fassaadil – et ei oleks liiga aurutihe," hoiatab Decora esindaja.
Missugused tunduvad olema koduomanike ootused ja teadlikkus dekoratiivkrohvide osas?
"Koduomanikud saab jagada samuti suuresti kahte leeri – ühed on eramaja omanikud, kes suhtuvad asjasse märksa tõsisemalt, ning teised korteriühistud, kelle ootused on märksa lihtsamad," teab Marti Dengo. "Kortermajaelanikel on sisuliselt üks klausel: väljanägemine – üldkoosolekutel vaieldakse kõige rohkem selle üle, et renoveeritav maja ei oleks kahe aasta pärast sama must ja kole nagu naabritel. Samas vaadatakse kiivalt asja maksumust."
Eramajade omanikud teevad Dengo kogemust mööda kodutöö põhjalikult ära: tutvuvad eri lahendustega ning – seades samuti esikohale väljanägemise ja kaua puhtana püsiva seina – pööravad palju tähelepanu ka ehituslikele aspektidele ning sellele, et fassaad lagunema ega pragunema ei hakkaks. Erakliendid on kvaliteedi eest nõus rohkem maksma.
Tavakrohvi efektinipid
Alus- ehk tavakrohvid on mineraalsed – enamasti kas lubitsement-, tsement- või lubikrohvid – ning sisetingimustes ka kips- ja savikrohvid. Neid saab eri moel modelleerida tänu sellele, et krohvi on võimalik peale kanda nii õhukese kui ka paksu kihina.
Modelleerimisel on levinuim vabakäetehnika ehk "kindakrohv": krohvikiht kantakse pinnale suhteliselt paksu kihina ning seejärel kujundatakse pind ebaühtlaselt reljeefseks, "lainetavaks"; vahel jäljendatakse ka aluspinna vorme, nagu see vanal ajal kombeks oligi (vaevalt et keegi toona toreduse pärast pakse pätsikesi vormis).
Samuti kasutatakse tavakrohvide puhul viltimistehnikat, kus krohv kantakse aluspinnale ja pind tõmmatakse ühtlaseks ja siledaks. Mõne aja möödudes, segu tardumise faasis, hõõrutakse pind märja käsnaga ringikujuliselt üle – selle tulemusena muudetakse viimistlus "käe jäljega" veelgi elavamaks. Sellist silekrohvi tehnikat on kasutatud palju vanalinna arhitektuuris.
Märga krohvimörti on võimalik harjata (nn "antiikkrohv") või struktureerida erinevate mustritega struktuurrullide või pahtlilabidate abil.
Vähesel määral on vanade hoonete puhul kasutatud ka kellustruktuuriga krohvi, kus mördi struktuur koosneb keskmise mõõduga kolmnurksete kellude jälgedest – tulemuseks on üsna efektne vaatepilt, kuid töö on aeganõudev ja vajab vilumust.
"Pritskrohvstruktuuri on võimalik kodustel meetoditel kanda pinnale luuaga, aga pigem sobib selleks krohvipüstol – hoiab väga palju aega kokku ja tulemus on palju ühtlasem," soovitab Kelly Härmson. Siiski on enim levinud silestruktuur, mis saavutatakse märghõõrutamisel. See on ka kõige vähem aeganõudev ja hilisemas ekspluatatsioonis praktilisim, kuna ei jää sopiline ning on kergelt ülevärvitav ja puhastatav.
Tasub meeles pidada, et välitingimustes vajavad aluskrohvid ülevärvimist. Sisetingimustes võib jätta ka värvimata, sellisel juhul tasuks valida kas lubikrohv või valge tsemendi ja lubja sideainega krohv, mille võib jätta valgeks, kuid soovi korral saab mineraalsete kuivpigmentidega ka värvitooni lisada.
