Kes: Ave (Räpina aianduskooli lilleseade õpilane) ja Ivar Lindla (ettevõtja).
Mis: 1100 m² krunt eestiaegse majaga.
Kus: Tallinnas Järvel.
Tingimused: kuiv liivane nõmmepinnas.
Kui Lindlad kaheksa aastat tagasi Järvele 1938. a ehitatud maja ostsid, nägid nad ajast kulutatud hoone niruvõitu seisust hoolimata kohe algul selle võlu ning väärtusi. Kunagisest aiakujundusest oli aga saanud täielik võpsik, mille peamiseks väärtuseks roheline keskkond, materjaliks aga ürgvanad marjapõõsad ja muru asemel umbrohuna siniliiliad. Sellest kõigest on nüüd säilinud bergeeniad, metsviinapuu, piibelehed ja mõned tulbid. Põhjapoolses eesaias teevad siiani veidi muret omal ajal tihedalt istutatud ja hooldamata jäänud puud, mille all miski ei kasva. Kui hobukastanid lehte lähevad, on tuba pime, kurdab külalisi tervitav perenaine, tõdedes, et pole halba heata: nii ei paista ka vastasmaja.
Hea on ka maja paigutus kitsal krundil: põhjaküljelt sisenedes ei varja hoone terrassile ja aiale paistvat lõunapäikest ning ka suurte puude vari jätab õhtupäikesele piisava ligipääsu. Eesaias ja külgaedades on mõned meetrid naabrini ja kitsas ligipääs tagaaeda, kus aga avar muruplats, mida raamistavad istutusalad koos grillimaja ja garaaži-hobiruumiga. Üle kõige on kaunis vaade terrassilt aeda ning sealt tagasi terrassiesisele kiviktaimlale.
Aiahirmu asemel aednikuks
„Aed on uskumatult muutunud: algul oli täielik võpsik, ja siis täiesti lage,” kirjeldab tänaseni jõudmist Ave. Hea võrdluse annavad iga-aastased pildid, mida ta hakkas tegema kohe alguses. Praeguse kuju sai kõik kaks aastat tagasi.
„Ütlen ausalt, alguses ma susserdasin. Eksimusi oli palju, lihtsalt ei osanud. Muru sai maha ja elupuud ritta ja siis oli tarkus otsas,” meenutab Ave algset nõutust. Nüüd on kõik põhjalikult ümber tehtud.
Aastaid hoopis restoranis töötanud, otsustas aiaomanikuks saanud perenaine nüüd Räpina aianduskooli läbi teha, sest see tundus targaks tegutsemiseks möödapääsmatu. Varasemast ei olnud tal aiandusega mingit sidet – kui vanaema ta lapsepõlves rohima pani, oli see kõige kohutavam asi. Ka peremees Ivar pole sündinud aiainimene, ütleb Ave. „Talle meeldib, mida ma teen, aga tema jaoks pole aiapidamine selline kirg, hobi ja armastus nagu mulle.” Ivari hobiks on vanad mootorrattad, mille jaoks on aeda ehitatud eraldi hoone, ja need võtavad üksjagu aega. Nii nokitsebki aias Ave, ja nokitseb rõõmuga. Oma aiast sai talle Räpina-kooli lõputöö, juhendajaks meie üks parimaid aiakujundusõpetajaid Reet Palusalu.
„„Küünal süttiski” Räpinas, enne olid kohmakad katsetused,” räägib Ave, kuidas tekkis ettekujutus oma aia vormimisest. Aga ajaga saadud kogemused on samuti olulised õpetajad. Kui kõrgeks taimed kasvavad, oleneb mullast ja kasvukohast – kõik tuleb ikka omal nahal läbi proovida, nendib ta. Põhilise istutusala mulda on siia suuresti lisatud, sest pinnaseks on Järvel peamiselt ilus kollane rannaliiv. Lõputult maaparandust teha pole ta siiski soovinud – parem leida taimed, kes kohapeal hakkama saavad.
Ka lumerohked talved näitasid, keda istutada, keda mitte. Kui püsililled elasid kõik kenasti üle, siis kadakad haudusid lume all ära ja ka sammasvormid tuli lume tõttu välistada – kitsas ees- ja külgaias peab jääma ruumi ka lumevallidele. Samas on must leeder ’Black Lace’ ja harilik parukapuu ’Royal Purple’ väga hästi talvitunud.
Kõik põhilised aiatööd on siin ise tehtud, ainult aiateede, lehtla ja kamina ehitustööd on tellitud meistritelt. Ka terrassiesise kiviktaimla rajas Ave ise kunagise eellase kohale. Kõigepealt sai õhtupäikesega aianurka ehitatud lehtla-väliköök ja naaberkrunti varjama väike aiakuur. Mitu aastat võttis aega mõtlemine, millist tuleaset soovitakse, ehitamine käis lõpuks hoopis kiiremini. Kaalumine tasus end ära ja tulemus on õdus, siin on nüüd ka uut aastat vastu võetud ja õnne valatud.
Leebe linnakliima lemmikud
„Levinud „nakkused” nagu rodod ja roosid pole minust veel üle käinud,” kirjeldab Ave oma taimevalikut. Aga ega kunagi ette tea…Tema lemmikud on leplikud püsikud: monardad, keda tõi aasta eest juurde Inglismaalt, lamandumiskindlad siilkübarad, samuti heleeniumid ja päevaliiliad. „Lisaks on mu suured lemmikud ja siin aias lausa hädavajalikud kuivalembesed kukeharjad ja raudrohud ning varjutaluvad tähtputked,” loeb ta üles hulga aias leiduvaid liike ja sorte.
„Viimasel ajal olen armunud hortensiatesse, aga siin paneb piirid aia väiksus,” suudab ta oma kirge ka raames hoida. Hollandi-reis tõi kaasa nõrkuse valgeõieliste taimede vastu ning tärganud on ka kõrrelistehuvi. Sibullilledest armastab ta väga laukusid ja püvililli. Laukude õiekerad kõrguvad veel augustiski kenasti toestatuna iiriste ja päevaliiliate vahel, mille puhmikud varjavad hiljem närbuvaid lehti. Et istutusaladesse on juurde toodud mitu koormat mulda, siis pole ta taimi veel eriti väetanud – esialgu oli pinnas nii viljakas, et puishortensia ’Annabelle’ vajus õiekoorma all pikali. Kastnudki on ta neid vaid istutusaastal.
Põnevust taime- ja loomariigist
„Püüan leida taimed sinna, kus nad ise hakkama saavad,” mõtleb Ave ratsionaalselt. See ei sega reisidelt kaasa tuua huvitavamaid sorte. Kiviktaimlas on kenasti nimesiltidega tähistatud Hollandi-reisi „saak”, sealt tuli ta päris suure kohvri ja ohtrate lillesibulatega. Sealt tulid ka põneva värviga kukehari ja leptinell.
Suurte kaskede all puujuurte peal on ala, kus kõik kasvab mitu korda aeglasemalt ja Ave katsetab, mis selles paigas vastu peaks. Kurereha on siin tänuväärne ja visa pinnakatja. Varjuline külgaed, kus muru ei kasva, on täidetud sõnajalgade, kuutõverohu ja piibelehtedega. Kahe kase vahel on Avel teine „murelapp”, kus miski kasvada ei taha. „Lasen siin rõõmuga kõigil invasiivsetel liikidel „invaseeruda””, naerab ta. „Siin saavad hakkama ka pihlenelas ’Sem’ ja päideroog, kes läks peenras täitsa hulluks kätte.”
Ootamatult edukalt levisid siin aias ka päevalilled, keda kevadeti kõikjal tärkas, nii et Ave pidi oravate menüüd vahetama. Neid vilkaid loomi toidab ta kogu talve ning vastutasuks on võimalik pidevalt jälgida nende vähemalt kuueliikmelise perekonna trikke ja askeldusi. Ka lillekastid on päevalilli täis istutatud, ikka mitu seemet korraga. Kasetüvele on üles seatud ka näriliste jooginõu, et loomad ei peaks mööda maad ohtlikult pikka maad läbima. „Nad on üsna andekad, kui on tegemist toidu-joogi kättesaamisega,” rõõmustab Ave.
Rõõmu on praeguseks muredest juba palju rohkem ka aia endaga. „Põhijoonis, peamine istutusala mulle nüüd juba meeldib,” on ta üldmuljega ettevaatlikult rahul. „Midagi tahaksin ikka muuta ja värve lisada, aga kui kiusatusi tuleb, peab juba mõtlema, kuhu nad mahuvad.” Ta on küll kaalunud veel ühe peenra asukohta, aga üldmuljet rahutuks muuta poleks ka hea. „Hortensiate ümber ikka muruniitjaga rallin,” mõtleb ta ka praktilisele hooldusele, sest keerulisemaks ei tohiks aia pärast elu ju ka teha.
Ave aiakujunduse ABC
- Silmaring on oluline. Ja kõrvalpilk. Muidu oled ikka vanas kinni ja räägid, kuidas alati on olnud.
- Selleks, et vanast lahti lasta, tuleks eemalduda ja vaadata võõra pilguga, siis hakkab asi minema. Aeda tuleb hinnata distantsilt.
- Otsi ja hoia oma joont. Kõik, mis on ilus ja meeldib ning aiapoes ahvatleb, ei pruugi omavahel kokku klappida ega üleüldse su aeda sobida. Hoia sama joont vähemalt ühe aiaosa või -vaate piirides.
Vastupidavad lemmikud
- Monardad Monarda ’Schneewittchen’ (valge) Hollandist; ’Gardenview Scarlet’ (punane, kõrge) ja ’Oudolf’s Charm’ (helelilla) Inglismaalt
- Siilkübarad Echinacea ’Avalanche’ (valge), ’Tomato Soup’ (punane), ’Hot Papaya’ (punane täidisõis), ’Magnus’ (kõrge, lilla).
- Heleeniumid Helenium ’Sahin’s Early Flowerer’, ’Mardi Gras’
- Aed-päevaliiliatest Hemerocallis pikaajalised õitsejad ’Daring Deception’, ’Custard Candy’, ’Cosmopolitan’, ’Stella de Oro’.
- Tähtputked Astrantia ’Shaggy’ (valge, Hollandist), ’Venice’ (punane, Inglismaalt).
