Mädapea mõisaproua Marika Vartla on nagu kiirrong floksimaastikul, ilma peatuste ja lõppjaamata. See, mis on juhtunud Mädapea aias ja eriti floksiaias, on uskumatu ime. Tean 800 sordiga aed-leeklille ehk aedfloksi (Phlox paniculata) kogusid Leedus ja Saksamaal, kuid Marika Vartla on neist mängleva kergusega, taha vaatamata, mööda kihutanud.
Mis on floksiaia fenomen? See on Marika suur tahe ja uskumatu energia.
Eelmise aasta augusti alguses toimusid juba teist aastat floksipäevad. Mõisa aeda ja ruume täitvas melus olid kontserdid, ekskursioonid ja ka lõikeõite näitus, kus külastajad said välja valida neile enim meeldinud sordid. Rahva lemmikuks osutus Peterburi sordiaretaja Juri Markovski sirelililla-valgekirju ’Déjà vu’.
Idanaabrite kummardus Eestile
Markovski sorte iseloomustab peale hea värvitunnetuse ka õitsemise varasus. Augusti alguseks, kui Mädapeal peetakse floksipäevi, on sageli osa tema sorte juba õitsenud. Me elame põhjamaal, kus suvi on lühike. Varajaste sortide suur väärtus on selles, et need pikendavad aedflokside õitsemisaega.
Peterburis on veel teisigi väga loomingulisi floksiaretajaid, näiteks Ljubov Golubitskaja ja Oksana Kudrjavtseva. Vene sordid on Euroopas kõrgelt hinnatud just oma eriliste värvide ja haiguskindluse poolest.
Meeldiv on tõdeda, et Ljubov Golubitskaja on andnud oma uutele sortidele Eestiga seotud nimesid: ’Anne Veski’, ’Marika’, ’Malenkaja Estonka’. On olemas ka ’Elva’. Aretajal ongi tore plaan hakata edaspidi uusi sorte ristima Eesti linnade järgi ja anda seeriale nimi „Puhkus Eestis”.
Aedflokside sordiaretus on mastaapne töö. Pole nii, et külvad kümme seemet ja saad viis sorti. Moskva lähedal suurt aiandit pidav Valentina Surikova kirjutas mulle kunagi, et 10 000 seemikust saab ainult 1–2 sorti. Sel puhul on arvestatud õievärvi, õisiku kompaktsust, taime seisukindlust, vastupanuvõimet haigustele ja veel paljut muud. Sordiaretajal peavad olema raudsed närvid, et uutele sortidele mitte milleski hinnaalandust teha ja et viia kümneid tuhandeid seemikuid komposti.
Kodumaised staarid
Aga ega Eesti floksikasvatajad ka maga. Marika Vartla on saanud väga erilise õiekujuga kahevärvilise (lilla-valge) sordi ’Estonia 100’.
Tähelepanuväärne on Koidu Reinupi tumelilla ’Night Sky’. Oleksin lootnud eestikeelset sordinime, aga igal autoril on õigus panna oma lapsele mis tahes nimi.
Aide Vendla kargetoonilise ’Hämariku’ õied on maalitud valge ja helelillaga. Tema aretatud säravroosa ’Roosi’ on samuti tähelepanuväärne.
Merike Mäemetsa roosaõieline ’Juliana Elisabeth’ on väärt sort oma eriliselt pika õitsemisaja poolest.
Kõik eelpool mainitud sordid on saadud viimastel aastatel. Muide, tasub teada, et Eesti sortide nimedes pole soovitatav kasutada täpitähti, kuna teistele maadele jõudes täpid tavaliselt kaovad tähe pealt ja nime tähendus võib muutuda arusaamatuks.
Juhuslike seemikute tähelend
Aastal 2004 leidis tuntud taimekollektsionäär Sulev Savisaar oma aiast roosaõielise aedfloksi seemiku ja pani talle nimeks ’Sulev’. Sordi puuduseks on, et kui ühel aastal seisab puhmik küll enam-vähem püsti, siis teisel aastal vajub pikali. Võib-olla on see esimene kiviktaimlasse sobiv aedfloks, kes kenasti roomab kivide vahel ja kivide peal!
Elle Ahse avastas 2010. aastal oma aiast säravpunase ’Krasnaja Šapotška’ seemikud, millest ühe andis ka mulle. Võtsin selle kaasa Austriasse, kus kohtusin nimeka aedniku Christian Kressiga Sarastro aiandist. Kinkisin taime talle, sealsamas panin nimetule seemikule käigu pealt ka nime: kuna see oli punane ja pärit Pangodist, siis saigi sordinimeks ‘Pangodi punane’.
Juba mõne aasta pärast leidsin sama sordi Sarastro müügikataloogist. Nii on viidud Pangodi Euroopa aianduskaardile! ’Pangodi punane’ on väga kompaktne, rikkalikult õitsev ja haiguskindel sort.
’Helmi Puur’ ja ’Eesti piiga’
Keerulisem lugu on Eesti esimese aedfloksisordiga ’Helmi Puur’. Kümmekond aastat tagasi rääkisime Heino Kiigega tema abikaasa nimelisest sordist. Ta meenutas, et kusagil 1960-ndatel sõitsid nad Jõgevale külla tuntud sordiaretajale Rudolf Tammele. Seal oli olnud pool iluaeda täis kauneid punaõielisi aedflokse.
Rudolf Tamm arvas, et sellele seemikule sobiks hästi nimeks ’Helmi Puur’. Aga aja jooksul hakkas Eesti aedades kasvama palju eri värvitooni ’Helmi Puure’. Aastaid tagasi mainis Sulev Savisaar, et tema aias on neid lausa viis erinevat.
Nüüd, pea 60 aastat hiljem, on tagantjärele raske mõistatada, kuidas see sordirohkus tuli. Üks võimalus on, et sort polnud geneetiliselt kinnistunud või siis polnud juba Rudolf Tamme aias ühtlane ja võimalikud isekülvid lahjendasid sordi omadusi.
Siiski arvavad praegu aedfloksidega tegelejad, et nad on leidnud üles õige ’Helmi Puuri’. Asjatundjad on välja valinud ka „Helmi Puuri nr 2” ja pannud talle nimeks ’Eesti piiga’. See nimi on ilus nagu Helmi Puurgi.