Kunagise Lepiku küla kohal Tallinna Botaanikaaia lähistel laiub nüüd moodne eramurajoon. Rastide pere on siin elanud alles mõned aastad. „Varem oli meie kodu kesklinnas, aga tahtsime korterist ära, et lastel oleks kasvamiseks toredam koht. Otsisime tükk aega sobivat krunti, kuhu saaks oma soovide järgi maja ehitada – et õhtupäike oleks terrassil ja hommikul tuleks köögiaknast sisse. Siinne tihnikusse kasvanud maatükk sobis ideaalselt,” räägib pereema Piret.
Arhitekt joonestas maja planeeringu valmis Pireti plaanide järgi. Nii sai see just selline, nagu pere soovis ja vajas. 2015. aastal enne jõule kolis pererahvas uude kodusse. Ehitusmöllus segi kaevatud pinnas oli selleks ajaks silutud, kaetud värske mineraalmullaga ning murugi oli juba külvatud. Varakevadel istutati maja ääristavad püsilillepeenrad ning emadepäevaks hakkas aed enam-vähem juba ilmet võtma.
„Nüüdseks oleme algset kujundust juba muutnud. Lõplikult valmis aed veel pole, palju häid ideid ootab veel teostamist,” märgib pereisa Väino.
Elu Lepiku asumi keskel on kui vanajumala selja taga, nii vaikne ja rahulik on siin. Kõrvu paitab vaid putukate sumin ja lindude vidin, kuulda pole isegi Kloostrimetsa tee ja teiste ümbruskonna liiklussoonte müra. „Meie pere kahel nooremal on siin tõeliselt mõnus elu, hommikul ärkavad ja lähevad kohe paljajalu aeda jooksma. Vanemad lapsed on juba kodust lahkunud ja oma elu peal,” räägib Piret.
Ümbruskonnas on palju lapsi ning Sandril ja Säral hulk sõpru. Õuel möllab sageli lasteparv, sest vastavalt naabrite omavahelisele kokkuleppele kruntide vahel piirdeaedu ei ole. Kui territooriumi üldse midagi piirab, siis hekid. Nii käibki mäng aiast aeda. Vahva lapsepõlv!
Piisab ka kahest lillepeenrast
Piret on pärit Tartust, kus tema emal oli imeilus aed: „See oli liigirikas ja lopsakas nagu botaanikaaed. Ka tarbeaed oli eeskujulik. Mulle meeldib tohutult Inglise stiilis lopsakas aed, kuid kahjuks pole meie krundil nii palju ruumi ja ka tingimusi sellise rajamiseks. Liigirikas aed nõuab ka väga palju hooldust. Sellepärast ongi meie kujundus lihtne ja minimalistlik. Sellisena sobib ta kokku ka kodu sisekujundusega.”
Kogu aia peale ongi vaid kaks lillepeenart, see-eest on need aga suured. Üks jääb terrassi ette, see koht on kogu päeva päikeseline. Teine suur lillepeenar jääb kohe nurga taha elutoa maani akna ette.
„Taimi valides lähtusime sellest, et poleks liiga palju vaeva nende hooldamisega, et nad poleks väga nõrgukesed ja kohe ära ei sureks, kui miski on valesti. Istutusalasid kujundades oli siht panna sinna selliseid liike ja sorte, et ka sügisel ja talvel oleks midagi vaadata. Kui sügisel kolletunud püsikud ära koristame, jäävad alles igihaljad pukspuud, kukeharjad, kõrrelised. Samuti püüdsime leida selliseid õisi, mis meelitavad ligi mesilasi ja liblikaid, et lastel oleks tore vaadata,” kirjeldab Piret lillepeenarde saamislugu.
Püsililledest ja kõrrelistest komponeeritud ilupeenrad on mõne aastaga jõudnud mõnusalt lopsakaks kasvada. Kui aia kujundamisel kasutas Piret ka professionaalset abi, siis taimed valis ta põhiliselt ise.
„Kohe, kui tekkis mõte oma aed rajada, hakkasin taimi terasemalt jälgima. Nii mõnegi lemmiku olen leidnud Chelsea lillenäituselt, ajakirju sirvides või siis aednikega rääkides. Näiteks kõrrelised sinihelmikad polnud mul üldse plaanis, kuid Calmia istikuäri külastades kiitis selle omanik, tuntud aednik Jüri Annist neid taevani: kevadel tärkavad nad küll hilja, kuid lepivad igasuguse pinnasega, on dekoratiivsed ega murdu kergesti.”
Roog-sinihelmikate hõljuvaid puhmikuid näebki mitmel pool lillepeenardes. „Sügiseks kasvavad nad tohutu kõrgeks (2–2,5 m) ja on siis eriti efektsed. Nad ei vaju lumega lötsi ning püsivad kevadeni ilusad,” kiidab aia perenaine oma lemmikuid. Ka peenrasse valitud mustjate lehtedega lursslill rõõmustab pikalt silma, hakates alles talve keskpaiku ära vajuma.
Kodustatud kraav
Piki aia üht serva jookseb lai kuivenduskraav. Siinsed turbamaad on madalad ja vesised ning liigvesi peab saama ära voolata. Elurajooni üks tähtsamaid tänavaidki kannab Sompa tee nime (somp ehk vesine lohk).
Krunt osteti teadmisega, et kraavi saab kinni ajada ja maa sisse hoopis toru panna, Aga tuli välja, et seda ei tohi teha, sest vesi ei hakkaks korralikult ära jooksma.
„Nooremad lapsed olid siis veel päris väikesed ja selline lahtine kraav oli üsna hirmutav,” meenutab Piret.
Tükk aega nuputati, kuidas muuta kraaviperved meeldivamaks ja panna silma häiriv aiaobjekt enda kasuks tööle. Ühe aiakujundaja soovitusel istutati kallastele võnk-pärgenelad ’Crispa’. Loodetavasti tekib nende kaarduvatest okstest aja jooksul kallastele ilus roheline pinnakate, mis lämmatab umbrohu.
Kõigepealt tuli aga maha pidada võitlus kõrvenõgesega, mis vohas rammusal kraavikaldal. Kui pikkade sitkete risoomidega nõges oli võidetud, hõivas platsi tülikas orashein.
Pärgenelate vahele istutas Piret kevadiseks värvirõõmuks tohutu koguse tulbisibulaid – umbes 3000 tükki. Värvideks valis külmad toonid: valged, heleroosad, helelillad, tumelillad. Õitsemise ajal on nii aiast kui tubadest tulbimerele avanev vaade vapustav.
Kahjuks on hakanud mügrid tulbisibulate kallal jõhkrat hävitustööd tegema. Kraaviperv on üleni nende käike täis ning isegi mõnel enelapõõsal on juured ära näritud. Sel aastal lubas Piret hoopis nartsisse istutada, neid ei pidavat närilised puutuma. Algul oli kraavist siiski ka palju kasu, sest noort muru ja vastistutatud taimi oli vaja väga palju kasta.
Piret ütleb, et lapsed on kraaviga hästi kohanenud, õnnetusi pole juhtunud. Vee juurde viib ka kaks treppi, kus on tore käia laevukesi ujutamas. Eelmisel kevadel tuli kraavi elama pardiema oma kuue pojaga, nad patseerisid isegi aias ja terrassil ning said peaaegu sõbraks koeragagi.
Midagi peab saama ka suhu pista
Tarbeaed on kujunemas maja hommikupoolse külje äärde. Siia on mugav tulla köögiuksest, kõik on kohe käepärast. Sirgub hulk noori viljapuid: õunaklassika ’Valge klaarõun’, pirnipuud ’Pepi’ ja ’Moskovskaja’, üks perepirn.
Moodsas aias on tore näha ka marjapõõsaid. Valik on hea: musta sõstra ’Baghira’ magusad marjad on suured nagu pommid, hästi varane ja magus on Eesti sort ’Varmas’.
„Tikripõõsas oli väiksema tütre soov,” mainib Piret. Heleroosade tikritega sordil ’Spinefree’ pole valusalt torkivaid ogasid. Lapsed pistsid magusad marjad kohe nahka. Nende rõõmuks kasvab aias ka veidi vaarikad.
Kohe köögiukse juurde on plaanis rajada kastpeenrad: ühte maasikad, teise maitsetaimed. Võib-olla tuleb kolmas ka, sest Sära Leel on kange tahtmine porgandeid ja peete kasvatada. See on tore soov, sest uued sordid on väga lapsesõbralikud, värvilised ja seest siiruviirulised.
Kui kunagi saab kraavi läheduses valmis ka aiamajake, siis seal saaks potis kasvatada tomateid. Üle-eelmisel suvel proovis Piret kasvatada tomateid ja kurke peenras: „Koht oli liiga varjuline ja vilju suurt ei tulnud. Aga siis viisime taimed teise korruse terrassile, kus on hästi palju päikest, ja saime hilissügiseni saaki.
Maitsekalt ja rahulikult on kujundatud ka eesaed. Kõrge piirdeaia või traditsioonilise elupuuheki asemel markeerib krundi piiri madal korralikult kanti pöetud mageda sõstra hekk. See on jällegi hea valik, sest kevadel on mage sõstar esimene, mis lehte läheb, ta on hästi pügatav ja taastub ruttu vigastustest.
Kivisillutisega majaesist ilmestavad kivimultšile paigutatud väikesed jugapuud. Sama teema kordub ka heki kõrval. Päris palliks pole kavas jugapuid pügada ja ühtseks pinnakatteks ei lasta neil samuti kasvada. Heledal kivimultšil on selline istutus igati vahva. Ka jugapuud on hästi pügatavad ja taastuvad hästi. Igihaljaste jugapuude kaaslasteks on lapike valgeid pinnakatteroose ’Aspirin’.
Puudest on eesaias koha leidnud kolm kitsa sammasja võraga harilikku pihlakat ’Fastigiata’, millel on suured karmiinpunased söödavad viljad. Tagapool sinetavad kaks torkavat kuuske. Ja rohkem polegi vaja, et aed oleks ilus.
