Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
KLASSIKAGA VÜRTSITATUD UNELMAD
06.10.2016 15:26 Eve Veigel Loe kommentaare (0) Prindi

Barokk oma kätega: Klassikalised pukspuuhekid ja arabeskmustrid katavad eesaia ning annavad peenardele siinkandis kordumatu iseloomu. Ootamatu ja värvirõõmus, veidike range ja ühtaegu vallatu - just selline on Ilse Hanseni aed Pajusti Vanakülas.
Barokk oma kätega: Klassikalised pukspuuhekid ja arabeskmustrid katavad eesaia ning annavad peenardele siinkandis kordumatu iseloomu. Ootamatu ja värvirõõmus, veidike range ja ühtaegu vallatu - just selline on Ilse Hanseni aed Pajusti Vanakülas.

Fotod: Tiina Tammet


Armastus aia vastu annab ühele naisele mitme mehe jõu, millega maailma ümber kujundada. Ilse Hanseni väike aiake toob taluhoovile mõisaparkide hõngu.


Kes: Ilse Hansen.
Mis: 1,5 ha maakoduõu.
Kus: Pajustis Lääne-Virumaal.
Milline: raske savimaa ja külmad talved.

Seitse aastat on just paras aeg, et üks unistus hakkaks aias tegelikkuses ilmet võtma. Sellega saavad headest kavatsustest juba nähtavalt teostunud ideed või siis hoopis kogemus, mis aitab edaspidi uusi valikuid teha. Just seitse aastat sai mullu täis sellest, kui Ilse Hansen oma aeda vormima ja viimistlema hakkas.
„Minu väike aiake,” kutsub ta ise oma seniseid tegemisi lapsepõlvekodu maadel, kuhu pärast paarkümmend aastat mujal elamist tagasi pöördus. Tegelikult on sellel „väiksel aiakesel” küljes ka päris suur tükk majapidamis- ja talumaad, mis tahab kõik samuti korrashoidmist. Aga pärlikarbis võib ju olla üks ja eriline tera, milleks siin on pukspuuhekkide ja veesilmaga iluaed.


Aed kui hobi ja kirg


Külakeskuse tee ääres heki tagant paistev vaade on pannud möödujaid ilmselt mitmel korral silmi hõõruma. On see kõiki ikka päriselt? Selliseid regulaarpargi ja lossiaia mustreid siit ju leida ei oodata.
„Kaevasin ise väikse tiigi, vedasin käruga kive igast ilmakaarest,” kirjeldab Ilse tehtud töid. Suurem osa ta lilledest on püsikud, istutatud pikema planeerimisega. Mida siis rääkida pukspuuhekkidest, mis vajavad vormivõtmiseks aastaid.
„See aiake on mu hobi ja kirg,” tunnistab Ilse ise. Taimedega on tal olnud ikka hea läbisaamine, ja küllap vastavad need samuti tähelepanuga. „Räägin nendega, paitan ja kiidan uusi õitsejaid. Nemad siis tõmbavad rinna õhku täis ja õitsevad veel kaunimalt,” naerab ta selle juurde nakatavalt. Kui tööelus tegeleb Ilse eelkõige inimestega – Tallinna Ülikooli Rakvere kolledži rahvas tunneb temas ära oma baaridaami –, siis vabal ajal naudib ta iga minutit oma taimede seas.
See siin ei ole Ilse esimene katse aeda kujundada. Tegelikult kandis ta sarnast ideed mõttes juba üle kahekümne aasta tagasi Aseri kandis koos mehega talu pidades. Järgmise katse alustada klassikaliste kujundite ja hekkidega aia rajamist võttis ta ette üheteistkümne aasta eest Rakveres. Ehkki elu tõi naise sealt mõne aja pärast kodutalu maadele tagasi, ei jäänud mõte maha.


Teistmoodi talu


„Kui alustasin, siis oli siin kreegidžungel, marjapõõsad ja peenramaa,” meenutab Ilse, kuidas ta porgandipeenrad üles kaevas ja kõik oma „vigurid” valmis mõtles. Möödakäijad ei osanud nendest askeldustest esialgu midagi arvata. Seejärel asus Ilse parandama ebaõiglast olukorda: „Iga maja juures on siin tiik, millega midagi ei tehta. Mina nüüd teen, aga tiiki mul siin ei olnud”. Algul oli veesilm koguni nii suur, et seal ujuma mahtus, aga praeguseks on andnud osa oma pinnast tagasi taimedele.
Nüüd sünnib aias iga hooaeg midagi uut ja enneolematut, ja tasapisi muutub ka vana taluõue pale. Möödunud sügisel pani Ilse kevadõitsemiseks mulda üle 300 sibula. Üle kõige meeldivad talle aga traditsioonilised talulilled, mis juulis moodustavad otsekui täiendava heki aia tänavapoolsesse külge. Siis on aia kõrgaeg, mil see nõuab ka üksjagu tähelepanu. „Hommikul kohvi juues kastan ära fuksiad, saavad nemadki juua.” See on aeg kuulata ka veevulinat – vesi ja kivid on Ilse nõrkus, nagu ta tunnistab.
Ilse aiamustritele on heaks taustaks naabermaja kohalikku traditsiooni järgivad lillepeenrad – kõrval elavad ühtlasi Ilse vanemad.
Lillherned lõhnavad aias magusa suvesoojuse järele veel septembriski ja küpsed klaarid õunad kukuvad peenarde vahele. Jätkub külalistel haugata, jääb üle ema lehmalegi. Seesama talukoht hoiab viimsena sidet eelmise ajastuga. „Just siin elab Pajusti ainus lehm, vasikaski laudas,” kirjeldab Ilse kohalikku elu.


Hooldus


Ilusas aias on alati midagi vaadata. Mis hinnaga seda õnnestub saavutada, sõltub suuresti kujundusest ja sellest, kui palju aega on võimalik aia hooldusse panustada. Ilse aiakujundust just mugavusstiiliks pidada ei saa: „Kui ühest otsast lõpetan, siis teisest alustan,” tunnistab ta ise siin lõppematut tegevust. Samas ei tee ta enda jaoks otseselt ka tööd juurde: „Ma ei kata mitte ühtegi taime. Ütlen neile, et kui sina mu aias kasvada ei taha, siis pole vaja,” tunnistab ta. Roose on välja läinud, aga juba seitsmeaastased pukspuud on seni hästi vastu pidanud. Ilse on neid seni kolmel aastal ka vormi lõiganud. „Hekilõikur ja käärid, ja seitse tundi koos seljasirutusega,” teab ta nüüd arvestada.
Mõnuga tehtav ei muutu siiski sunnitööks ja siin Ilse erilist abi ei oota. „Ma ei lase, nad ei oska rohida,” naerab ta ise oma mängumaa üle rõõmu tundes. Tänavu on tal plaanis oma valdusi jälle värskendada. Kunagi kasvuhoone taga kõrgunud suurte saarepuude asemele on nüüd plaanis rajada õhtupäikse poole avatud väliköök. Lahendus on praktiline nagu elu ise: kolle peaks olema ühendatud kasvuhoonega ja võimaldama seda soojendada.
Sealsamas kõrval on ka head saaki andev kuumaasikapeenar. Marja-aasta oli mullu üldse hea. „Arvasin, et korjan neid jõuludeni,” näitab Ilse sõstrapõõsaste rida, mis seovad iluaeda ülejäänud taluõuega. Maakodu õuele mahuvad tõepoolest mõlemad: detailirikkad kujundusmängud ja vanu häid maitseid alles hoidvad talutaimed.


3 küsimust Ilsele
1. Mis on olnud aias suurim väljakutse? Tiigi kaevamine. Panin vooliku 4 x 8 m alale maha ja hakkasin kaevama. Kahekuune taksikoer elas sellele samuti väga kaasa.
2. Millised taimed saavad enim tähelepanu? Armastan kõiki ja kõik saavad tähelepanu. Aga roosid ja päevaliiliad tahavad rohkem aega ning uued iirisesordid on nii ilusad!
3. Mis on aias kõige mõnusam? Päike! Ma ei saa olla ilma päikest nautimata. Algul olin küll kogu aeg upakil maa kohal, aga nüüd ei tee midagi, kui ei naudi seda. Kui ei viitsi, siis ei tee. Aed ei kohusta mind millekski.

Barokkaed – klassikatäht

Kirkad õied, vetevulin, iluasjad ja arabeskmustrites hekid – just need kuulsaima barokkaia, 17. sajandist pärit Versailles’ pargi dekoratsioonid on sajandeid pakkunud naudingut ja meelelahutust siinseteski aedades. Sellist kunstivormide triumfi looduse üle võib imetleda ka peatselt 300-aastaseks saavas Kadrioru pargis. Koduaedades kohtab barokse aiastiili elemente pigem harva ja ükshaaval. Seda huvitavamad on ühendused, mis sünnivad koostöös kohalike kommete ja loodusega.

Vähenõudlikud jaapani ja hubei plased on tänuväärsed suve teisel poolel õitsevad püsikud.
Geomeetrilise aiaosa keskpunktiks on stiilne romantiline purskkaev. Sillutises on kombineeritud kivi ja puitu. Pukspuuhekid on vastu pidanud juba seitse aastat.
Roosivärvidest lummatud: Enamasti kasvatab Ilse aias põõsaid ja püsililli, aga suvikud aitavad värve veelgi võimendada.
Sild ühendab aiaruume: Rohukonnad ja kärnkonnad - keda kõike siin kohtab. Selline vilgas tiigielu toetab aia kahjuritõrjet. "Lähed öösel välja tähti vaatama, tuleb konn-prints sulle kvuak-kvuak! vastu," naerab Ilse.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar