Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
PÄIKE IGA ILMAGA
06.03.2015 16:09 Eve Veigel Loe kommentaare (0) Prindi

Leplikud jaapani ülased pakuvad värvi suve teise poolde ja sügisesse.
Leplikud jaapani ülased pakuvad värvi suve teise poolde ja sügisesse.

Fotod: Tiina Tammet

 

Koduaed Mulgimaa taluõuel hoiab tegusa pere ankruna Eestimaa küljes kinni ning pakub loomingulisi hetki ja kaunist keskkonda kõigile.

Kes: Krista, Endel, Ernst (10) ja Elis (1) ning koer Happy.
Mis: Elbi talu 14 ha, millest 6000 m2 õuemaa ja 1 ha maasikamaa.
Kus: Viljandi vallas Jämejala külas.
Milline: Viljakal mullal põldude vahel.

 

Laugetel nõlvadel vahelduvate põldude ja salude keskel on pilgul ruumi lennata. Elbi talu õuel, Viljandist kiviviske kaugusel, on silmapiirini ulatuvat vaadet, sõbralikult tuuli taltsutavaid puudetukki ja lähedal naabreidki. Kui Endel elukaaslase 12 aasta eest esimest korda oma vanaisa maakiviaida juurde tõi, oli maja katus nagu sõelapõhi ja ümberringi laius naadiväli. Krista tunnistab, et tookord ei osanud ta unistadagi, et ükskord siin kõik nii meelepäraseks saab. Nüüd ei raatsi ta suveõhtuti kuidagi magama minna: kui päevatööd tehtud ja pesamuna uinunud, on aega terrassilt avanevat vaadet ja päeva viimaseid hetki nautida. Toas on aga söögilaud seatud nii, et suurtest akendest ikka looduses toimuv näha oleks.

Maakiviait ja uus elu

Selliseid ausaid maakivihooneid ehitasid Mulgimaa talunikud hoole ja armastusega majanduse alustalaks juba enne häärberite püstitamist, mõelduna vastu pidama üle aja. Need, mil katus peal hoitud, võivad uutes rollides pakkuda põnevaid võimalusi. Pere ettevõtmisel oli algusest peale jumet: aida kõrge katuse alla mahuvad ära keskmise kodumaja ruutmeetrid ja pool hoonet ootab veel kõpitsemist majandusotstarbeks. Tööd jätkus ning kõike tehti tasa ja targu, meenutab Krista kodu sünnilugu.

„Õnneks pole me maksimalistid, seega kulgeb kõik järk-järgult ja mõtlemisajaga,” on ta rahul loomingulise perioodiga, mis maja juures veel lõppenud pole. Tema oma higi ja vaevaga kujundatud aed on aga jõudnud sellisesse vormi, et lubab juba lilleilu nautida ning ka teistega jagada. Tänavu saabus toimetus Elbi talu õue uudistama just samal ajal, kui toas võttis hoogu lastepidu, mis oli algselt plaanitud hoopis piknikuna mängumurul: Viljandi Jakobsoni Kooli õpetaja Krista on pesamunaga kodus olles hoolitsenud tutvusringkonna, Miku-Manni mängukooli seltsielu eest.

Suvelõpu koerailma ajal mahtus see aga lahedasti ära ka suurde maakiviseintega allkorruse peretuppa.

Lagedusele raamid

Kuna nii Krista kui Endel pärinevad kodudest, kus on ikka olnud oma majapidamine, tuli neil ühel eluperioodil korteris elades äratundmine, et see ei ole ikka päris see elu, mida otsitud. Endli vanaisa talukoht seisis tühjalt ja mahajäetult ning otsuse tegemine tuli üsna kergelt: paar võttis plaani teha lagunevast ja uut elu ootavast talust endale unistuste kodu. Pealehakkamist jätkus, nii alustasid nad maakiviküüni ümberehitust elumajaks ja ühes sellega ka kunagise ümbritseva karjamaa „kultuuristamist”. Õueruumi hakkasid kujundama omaenda paremat äratundmist mööda. Et algul kogemusi ei olnud, on väga palju tulnud ka ümber teha, tõdeb Krista tagantjärele, ent ilma erilise kahetsuseta – kogemused teevad ju rikkamaks. Temale oli algusest peale tähtis soov tekitada lagedale õuele väiksem hubane aiaruum. Tuultele avatud põlluservas oli varju tekitamine ka väga praktiline mõte. „Mulle meeldiks, kui mul oleks siinsamas õunapuu, mille all istuda,” tõdeb ta praegugi terrassi ees kaugele avanevat maastikku vaadates. Algsest mõnekümnemeetrisest mururibast

on saanud nüüdseks lillepeenrad ja muruplats, mille niitmiseks kulub iga nädal mitu head tundi, kevadel alustades ja sügisel lõpetades. „Ka vanematekodus ei ole sellist aeda, nemad on hästi praktilised. Aga meil lihtsalt tuleb niimoodi välja,” kirjeldab Krista loomingulist koostööd, milleta sellised suured ettevõtmised vaevalt õnnestukski. Peremehe kätetööna on valminud puukujud, mis siin-seal taimede seast mängu jälgivad.

Kõike parajal määral

Praeguseks on ruutmeetrid selgelt ilmekateks aiaruumideks jagatud, igaühel neist veidi omamoodi iseloom. Maaliline põõsaste ja püsikutega kujundatud peenar ääristab peamist aiaruumi ja tuleb eriti hästi esile kunagi sama talu hoone, peremehe vennale kuuluva kunagise talulauda taustal. Puude varjus paistab väike mängumaja, selleni viib aga marjapõõsastega ääristatud allee. Paratamatud lisandused, vanad rohmakad betoonpostid, on õrnade ronitaimede ja võrkkiige toena muutunud pea märkamatuks. Värvikast püsikupeenravöödist paistab aga värskelt puhastatud musta mulda: just nii, lilli ja köögivilja vaheldumisi perenaine kasvatabki. Segaistutustest tuleb lisaks silmarõõmule ka praktilist kasu: kõrgemaid püsikuid ilma põõsaste toetuseta tuulisel kohal niikuinii ei kasvataks. Aeda taimi valides Kristal erilisi eelistusi ei olnud, kui mitte arvestada põhimõtet: natuke kõike ja nii, et midagi

õitseks kevadest sügiseni. Kevadet alustavad ikka sibullilled ja kuni hilissügiseni jätkub värvikaid õisi püsililledel ja põõsastel.

Taimmaterjali on toodud siit ja sealt: mõni saadud sõpradelt ja midagi ikka ehituspoes käies kaasa haaratud. Palju on paratamatult ka välja läinud, sest tuulisel väljal on omad nõudmised ja kõrgete püsikutega ei ole siin lihtne. „Suvelilledega olen suhteliselt laisk, pigem olgu ikka kohe püsik,” on Krista praktiline. Ainus, mida ta kindlalt soovis, oli muti- ja rotipeletajana tuntud püvilill oma uhkete kellukatega ning üks tuttav selle oma aiast talle tõigi. „Allüürnikke” olla mullu tõesti vähem olnud, aga ega neist siin suurt numbrit tehtagi – on ju seegi looduslik keskkond.

Mängumuru ja katsetamisrõõm

Endisest naadimaast on nüüdseks saanud õuel mõnus muruvaip. „Kogu töö on olnud see, et hakkasime niitma: alguses murutrimmeriga, hiljem vana muruniitjaga, et selle katki minnes kahju poleks – oli ju kogu õueala olnud kunagine lehmade karjamaa, mida ei oldud ligi 20 aastat niidetud. Korra sai ka traktorile suur betoonpost taha seotud, et nii suuremad mättad välja juurida ja maapinda veidikenegi siledamaks saada,” räägib Krista. Nüüd hoiab ta peamiselt ise õue väikse murutraktoriga korras.

Krundiservas kõrgub talvine kelgumägi, mis tekkis soist õueosa süvendades. Tüma maa asemel on aga tiik, kust suviti saab hädavajalikku kastmisvett: möödunud suvel võttis Krista koos õega ette maasikakasvatuse, et lapsega kodus olles lisategevust leida. Ta tunnistab, et on tõeline õueinimene ja isegi talvel, kui võiks toas nakitseda, kipub pigem loodusesse. Ega suvelgi ole ülemäära aega ajakirju lugeda ega aiaideid otsida, nii tuleb neid peamiselt omaenda peas genereerida. Peremees on praeguseks juba paar aastat Soomes tööl käinud, et teenitud raha eest saaks olemasolevaid ja tulevasi ideid ellu viia. Igaveseks ta sinna jääda ei plaani, sest juured on juba kodus alla kasvatatud. Krista tunnistab, et omapäi hakkamasaamise kohustuse üle ta ei kurdagi. Pealegi, kui Endel nädalavahetustel koju tuleb, naudib ta samuti ikka oma õue peal olemist.


„Pinnas on rammus, ükskõik kuhu labida sisse lööd,” kiidab Krista Mulgimaa viljakat kodumulda. Ürdi- ja aedviljapeenrad on põimitud iluaeda, nii et pere tarbeks saab rohelise kätte. Arbuusi-maasika-basiilikusalat on väga hea, kinnitab perenaine oma saagi hüvesid.
Põõsaste ja peenarde vahel on meeleolukas koht võrkkiigele, kus usin aednik saab oma tööviljade värve ja lõhnu nautida.
JAGATUD VAATED. Vanasse talukompleksi jagatud majapidamised pole piiratud aia, vaid istutustega – nii on mõlemas suunas kenad vaated kindlustatud.
Lopsakas haljastus ankurdab väärikad hooned vääriliselt maastikku. Esiplaanil vastupidavad põõsasmaranad.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar