Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
LIHVITUD VÄÄRISKIVI
09.12.2014 18:10 Eve Veigel Loe kommentaare (0) Prindi

KLASSIKALINE ILUAED
Aed on aja jooksul muutunud, iluaia osa ja istutusalad laienenud. Säilinud on aga stiilne üldilme, mida selle aja majade juures ideaalis ette kujutati. Okaspuuvorme on mitmest kümnendist, Kristi uuema aja avastus on aga arvukad hosta- ja päevaliiliasordid.
KLASSIKALINE ILUAED Aed on aja jooksul muutunud, iluaia osa ja istutusalad laienenud. Säilinud on aga stiilne üldilme, mida selle aja majade juures ideaalis ette kujutati. Okaspuuvorme on mitmest kümnendist, Kristi uuema aja avastus on aga arvukad hosta- ja päevaliiliasordid.

Tekst: Eve Veigel
Fotod: Tiina Tammet




Liigirikkast linnaaiast on aastatega lihvitud tõeline vääriskivi, mille iga tahk pakub silmarõõmu ja naudinguid. AASTA AIA tiitli ja 2500 e Bauhofilt pälvis Vaike-Aino Smirnovi ja Kristi Smirnoffi kaunilt ning otstarbekalt kujundatud liigirikas koduaed Tallinnas Pirita-Kosel.

Aiakujundus on kõige aeglasem kunstiliik, tõdevad need, kes on pühendunud sellele väga pikaldaselt tulemust näitavale väljendusvormile ja keskkonnakujundamise viisile. Kiirusele panustavas elus ei tundu see just parim eneseväljenduse viis olevat. Ometi leidub ikka neid, kel jätkub püsivust jagada hoolt ja armastust, kuni aed ükskord seda kuhjaga tagasi andma hakkab. Kui külastame tänavu aasta aia tiitli pälvinud koduaeda, kaob juba tihedast tänavamürast teisele poole väravat astudes sammudest närviline linnarutt. Kiiremalt liigub hoopis pilk, püüdes haarata rikkalikke detaile, mis moodustavad mitmekihilise ruumi. Samas ühineb kõik rahulikuks tervikuks, jätmata ruumi kahtlusele, kas miski võiks rahutuiks kildudeks pudeneda. Väheldase krundi jagunemine mitmeks aiaruumiks loob salapärase mulje: siin on õnnestunud ühe maailma sisse ära mahutada mitu erinevat. Ja nagu ikka tõeliste õnnestumiste puhul, on lihtsalt nauding lasta pilgul libiseda oksalt oksale, lehelt õiele, pügatud koonuselt kerale ja loodusest vormitud kivile. See pole töö, vaid puhas rõõm, millega seda aeda on voolitud.


Selline anti

„See on tegelikult väga halb krunt, sest kallak on põhja poole,” kirjeldab Vaike-Aino Smirnov asjatundlikult kohta, mis neil abikaasaga õnnestus 1950. aastail kodu ehitamiseks saada. Palju valikuid tollal ei olnud – hea, et üldse anti võimalus ise ehitada. Päikest on siin vähe, seda varjavad nii maja kui ka naaberaia suured puud. Allikarohket liivakivipinnast katab savikiht, mis ei tee aiapidamist kergeks. Lisaks on kunagisest kõrvaltänavast saanud tiheda liiklusega peatee, mille lähedust on tunda ka tagaaeda. Praeguseks on palju taimi istutatud müra vaigistamiseks ning ka selleks, et varjata naabrite juurdeehitusi ja luua eraldatuse tunnet. Kõige kiuste on kahel targal naisel õnnestunud krundi puudused pigem voorusteks pöörata ja keegi ei saa enam tagantjärele teada, kas lihtsamates oludes oleks neist nii põhjalikult teemasse süvenejaid olnudki. Aiandusharidust ei ole kummalgi. „Seda kunsti oleme õppinud ise raamatutest ja oma vigadest,” tõdeb arhitekt Kristi Smirnoff, kes on praeguseks tööd-tegemised enda kanda võtnud, ehkki hambaarsti ametit pidanud ema Vaike-Aino on siiani samuti hingega aia juures. „Kujundusega alustas ema, seejärel tuli aeg, mil tegutsesime koos. Mina küll alguses sundkorras, aga ajapikku nakatusin aiapisikuga ka ise,” tunnistab Kristi. Aed ongi kahe naise kätetöö ja looming, mis pakkunud tuge ka raskel ajal.


Aastad muudavad


Kujunduslikult on ka küps aed endiselt muutumises: ühed taimed saavad vanaks, teised alles kasvavad. Esmalt rajati 1950. aastail maja juurde praktiline marja- ja viljapuuaed, mis pakub üht-teist siiani. Aga maja ees olid algusest peale ka roosid, floksid ja palju iiriseid, meenutab Kristi, tõdedes, et ema on ikka rohelusele tähelepanu pööranud. Vaike-Aino möönab keskkonna tähtsust. „Rohelus rahustab,” ütleb ta ja meenutab oma „rohelisi juuri” lapsepõlvest Tartumaal: „Vanaisa oli selline taluperemees, kes 150 aastat tagasi rajas ühele poole maja pargi, kui teisel pool maja paiknesid põld ja viljapuuaed. Ema rääkis, et vanaisa tuli tihti mõisast, taskuräti sees mõisaaedniku käest saadud lilleseemned.” Kui kunagi olid tema enda aias tähtsad maasikapeenar ja marjapõõsad, siis ühel hetkel tuli rõõm, et kõike saab poest. Nüüd on küll tagaaias taas kartul maas, aga seda eelkõige maa harimiseks, et mitte umbrohtu kitkuda. Õunaaiast on aga aastatega saanud iluaed. Mõlemad naised meenutavad, kuidas uue aja algul poes käies alati ka taimemüügiplatse uudistati ning iga kord taimega tagasi tuldi. Käidaks nüüdki koos, kui aiandites oleks rohkem istumiskohti, kus vahepeal jalga puhata. „Kristi käib praegugi ja pärast peidab midagi põõsa alla,” naerab ema.
„Nüüd on aed nii täis, et enam ei tohiks ühtegi asja osta, aga kevadel on esimene asi jälle Hansaplanti minna,” igatseb Kristi sügiselgi oma lemmikmarsruuti. Tegelikult jätkub aias istutamist ju niigi: alati on mõni idee, mis tahaks teostamist, ja taim, mis vajaks ümberistutamist.


Juhused ja valikud


Sorte on valitud eelkõige katsetades ja silma järgi. Mis raamatus kiidetud, ei pruugi oma peenral kõige õigem ollagi, teab vanaperenaine. Tema lemmikud on olnud roosid: „Roosid on kindlad, nendega on lihtne. Kui neile väetist annad, siis premeerivad nad sind õitega.” Kristi on katsetanud kõike muud. Sageli sünnib kiusatustele järeleandmisest aias rahutu ja kirev ruum, aga siin ei tundu midagi juhuslikuna: iga kildu on sobitatud seni, kuni see on leidnud oma koha tervikus. „Kõige raskem on püsilillepeenra tegemine, see on tõeline raketiteadus!” tõdeb Kristi. Taimedega mustrite loomise protsess on aeganõudev: „Seda peenart oleme igal aastal ümber teinud, et kõik taimed sobiksid lehestiku poolest rütmi ja kõrgusega ning igal ajal midagi õitseks.”
Aiaplaani pole nad kunagi ette joonistanud, aga on alati arvestanud aiaruumide majast tingitud kulgemist. Kõik taimesildid ja -etiketid on targu alles hoitud, et vajaduse korral taime soove aimata ja hooldusvigu vältida. Viimseni viimistletud rohelust imetledes räägime ka kontrastist isetekkelise hoonestusega, mida rajades sageli keskkonna terviklikkusele ei mõelda. Ehk peaks see olema linnaosa arhitekti kontrollida, et arhitektuurne maastik aianduslikule väga alla ei jääks? Taimedega ei saa ümbruskonna viletsat planeeringut lõputult varjata, kurdavad perenaised. Arhitektuurne kakofoonia mõjutab ju kogu ümbruskonda ning sellele tähelepanu pööramine peaks olema kõigi huvides.



Käärid kujundavad


Eeskujudest rääkides mainivad mõlemad perenaised Inglismaad. „Seal on ütlemata ilusad aiad, väga väiksed, aga iga inimene on aednik,” meenutab Vaike-Aino suuremaid mõjutusi. Eeskuju järgimisel ei ole targu jäädud pinnapealseks, vaid on püütud mõista protsessi loogikat, mis sageli meie metsarahvas on pigem ebalust tekitanud. Nüüdki küsib Kristi aiatarkadelt kaheldes, ega ta puudele pügamisega liiga pole teinud: käärid on aias abiks olnud nii kuuskede kui ka jugapuu, pähklipuu ja põõsaste kujundamisel ning vormishoidmisel. Üksmeelne heakskiit kinnitab, et enamik taimi on kompaktsemad ja ilusamad, kui saavad korrapäraselt ja õigel viisil kärpida. Muidu võib juhtuda, et välja veninud või liiga suureks kasvanud taimest tuleb hoopis loobuda. Nii võeti mullu kevadel maha mitu mägimändi, mis juba alguses maja külje alla nõlvakule istutati – täie teadmisega, et ega need üle paari meetri kasva, nagu tollal väideti. Selgus, et kasvavad küll, kui neil kevaditi kõvasti kasve ei kärbi. „Kui oleksin neid kohe lõikama hakanud, oleksid ehk siiani ära mahtunud,” kahetseb vanaproua siiani, et pidi harjumuspärasest vaatest loobuma. Nüüd on aga männid teinud ruumi järgmistele asukatele, ja nende eest hoolitsemiseks on mõlemal aednikul juba rohkem teadmisi ja kogemusi. Nii kujuneb Inglismaast inspireeritud, ent Eesti pinnast ja materjalist voolitud ning siinsele elule parajaks mõõdetud aed.



Britte Maidra, Bauhof Group AS-i turundusdirektor:


„Meid võlus eelkõige see, kuidas ruum on väga nutikalt ära kasutatud ja kõik on nii paigas, et tekib tunne, nagu viibiks toas, mida ehib roheline vaip. Ära ei ole unustatud ka mitmeid istumiskohti, samas on olemas väike tarbeaianurk, vanad õunapuud ja veesilm. See aed on ilus, funktsionaalne, huvitav ja hubane!”



Aiatark Eneli Käger võistluse aiažüriist:


„Aedade ja inimeste puhul usaldan tihti esmamuljet. Tegelikult on hämmastav leida end esmapilgul 1960.–1970. aastate klassikalisest iluaiast (Vaata L. Patune- Mitt, „Aiakujundus“, 1971; A. Niine „Haljastaja käsiraamat“, 1976) kus maja ja aed on täiuslikus kooskõlas. On kindlapiirilised rahulikud istutusalad, kaunilt looklevad paekivist teed ja istumiskoht elus tule võimalusega, veesilmad ning kõike siduvad ja esiletõstvad murupinnad. Ja siis saad äkki aru, et tegelikult pole aeg aias seisma jäänud, vaid siin on end väga oskuslikult sisse sättinud tänapäevased püsikud, puud ja põõsad. Viimaseid hoitakse lõikamisega kontrolli all, mida ei saa küll teha ümberringi pealetungivate ehitistega.“

Maja järgi kujundatud aiaruumides on igaühes mõni pilgupüüdja.
TERVIKLIKUD ISTUTUSALAD
Tänavapoolne eesaed on aknast vaatamise aed, kus põõsaste värviringile pakuvad tausta rangemad okaspuuvormid. Suurim töö on siin muruservade hooldus labidaga: nii umbrohi peenrasse ei pääsegi.
VESI PÜÜAB PILKU
Vesi toob aeda elu ja kauneid peegeldusi. Basseiniümbrust on aastate jooksul uuesti laotud ja valatud, et ehitusjääkidest täidetud nõlvakut tugevdada. Tugimüüridega astmestatud kallakut on parem kasutada ja vihmavesi ei uhu pinnast ära.
KAUNI JOONEGA AED
Hästi planeeritud aed mõjub ruumikamalt, kui ruutmeetrid eeldaks. Elutoaaknast avaneb ka talvel roheline vaade, kus väikse veesilma ääres on koonilise kuuse ning sammas- ja keraelupuude täienduseks hästi vormis hoitud jugapuu. Värvi lisavad õitsev hortensiapõõsas ja püsikud.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar