Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
JAGATUD AED - AIAELU KOOS KOERTEGA
03.10.2014 16:07 Kodu & Aed Loe kommentaare (0) Prindi

Labradorid on kogukusele vaatamata mänguhimulised koerad. Suurte koerte puhul on koolitus eriti vajalik, kuna nad lihtsalt ei märka väiksemaid lilli ja nende tekitatud kahju on suurem.
Labradorid on kogukusele vaatamata mänguhimulised koerad. Suurte koerte puhul on koolitus eriti vajalik, kuna nad lihtsalt ei märka väiksemaid lilli ja nende tekitatud kahju on suurem.

Tekst: Katrin Pärgmäe Fotod: Pille Saar, Varje Talivee, Piret Veigel


 

Huvitav tegevus ja õpetamine hoiavad koera aiapahandustest eemal. Igavlev koer teeb aias ulakusi.

 

 

Olen kahe koera ja ühe aia õnnelik omanik. Loomulikult tahan, et aed ja koerad elaksid harmooniliselt ning üks ei peaks teise pärast kannatama. Eeldan, et koerad võivad aias vabalt liikuda, ilma et peaksin nad lillede säästmiseks õunapuu külge rihmaga kinni panema või neile eraldi aediku tegema.

Koerte ja aia kooslust otsides leidsin palju müüte, mida teades ja arvestades leidsime õnneliku kesktee: koerad jooksevad vabalt ja peenrad on terved. Seda küll harvade eranditega, kui kolmekuune kutsikas hoogu läheb, aga püüame ka sellest üle saada – ta ju alles titt veel.

 

Kolm eksitavat müüti

 

1.     Koeral on jooksmiseks terve aed, ta ei vaja eraldi jalutuskäike.

 

Kui see oleks tõsi, oleks meil palju rohkem rõõmsaid koeri ja aiapidajaid. Paraku on koeral vaja põhjust, et liikuda. Koer ei tee aias mõõduka tempoga sörkjooksu, et ennast tegevuses hoida. Kui tahad, et koer käituks peenardega viisakalt, peab ta saama väljaspool aeda piisavalt jalutada. „Piisav” on loomulikult iga koera puhul erinev mõiste, aga keskmine jalutusaeg võiks olla vähemalt tund päevas, soovitatavalt mitme korra peale jagatuna. Koer vaatab ümbruskonna „uudised” üle, saab omanikuga suhelda ja on pärast märksa rahulikum. Kui nüüd tekib tunne, et tund päevas on väga palju, siis see on tõsi: koer on pereliige ja temaga on vaja tegeleda.
Kui koera jaoks ei ole aega, siis leiab ta endale ise tegevust: tubane koer närib diivanit ja ulub, õues elav aga kaevab peenrad üles, murrab aiast välja või haugub möödujate peale.

 

2.     Koer saab aru, kui ta on pahandust teinud.

 

Lähete õue ja avastate, et päeva jooksul on äsja istutatud roosid üles kaevatud ja ära näritud. Närv läheb mustaks, tahaks koerale õpetust anda – kuid koer on kadunud või tuleb teie poole, selg küürus. Inimesed kipuvad selle peale tegema valejärelduse, et loom sai oma pahateost aru.

Kuidas aga koer asja näeb? Tema veetis kena päeva: magas, kaevas, näris maitsvaid oksakesi, magas veel, ajas varblasi taga ja nuusutas möödakäivat koera. Siis jõudis koju tema peremees, kelle kehakeel ja hääletoon olid kurjakuulutavad. Järelikult on midagi valesti. Koer otsustab igaks juhuks eemal olla või lepitust pakkuda. Käitumine on sama, kuid see on vastus inimese kehakeelele, mitte kaevamisele.

Koera tohib keelata AINULT siis, kui tabate ta teolt! Kui kaevamisest on möödas kas või mõned minutid, ei ole mõtet koera karistada, sest ta ei mõista sidet olnuga. Sellega rikute ainult enda ja koera suhet.

 

3.     Minu koer on krants või ei ole töökoera tõugu, temaga ei saa koertekooli minna.

 

Enamasti ei koolitata koeri selleks, et võistlustel esikohti jahtida. Koolitatud koeraga on lihtsam koos elada, sest inimene oskab koerale öelda, mis on lubatud ja mis ei ole. Näiteks, muru peal võib kõndida, aga peenras mitte. Jalga võib tõsta hoovi keskel oleva „jalatõstmise posti” vastu, kuid mitte kasutada paar meetrit eemal kasvavat elupuud.

Treeningul on veel üks positiivne aspekt: igasugune ajutegevus väsitab koeri palju rohkem kui lihtsalt jooksmine. Mõelge ise: kuidas tunnete ennast pärast pikka ajurünnakut kontoris või korraliku jooksutrenni järel – kummal juhul on tühjaks pigistatud sidruni ja kummal juhul energiapommi tunne? Koeraga on sama lugu: tal peab võimaldama palju liikuda, aga kui tahate koera, kes kõnniks aias ette nähtud aladel ega näriks taimi, siis investeerige igal jalutuskäigul aega ka tema treenimisse. See ei võta palju aega, aga tulemused on silmaga näha. Algaja koeraomanik peaks vähemalt kord nädalas grupitreeningus käima, seal õpetab treener omanikku, mitte koera. Ülejäänud päevad saab ise vaikselt harjutada.

 
 

 

 

Kuidas koer aru saab?

 

Kaalu klikkertreeningut.

Klikkertreening on loomade treeningumeetod, mis põhineb hea soorituse tunnustamisel. Klikker on pisikene naksuvat häält tegev pult, mis annab koerale sekundi murdosa täpsusega teada, kui ta midagi õigesti teeb. Ükski kiitus või maius ei ole nii täpse ajastusega kui klikker. Klikkeri suur pluss on see, et õpetame koerale, millised tegevused on õiged, selle asemel et teda valede eest karistada. Kui koera karistame, siis ei õpi ta ju pahateo asemel õigesti käituma. Klikkeriga õpib koer lubatud käitumist, saab selle eest kiita, muutub kontaktsemaks ja tahab ise paremini käituda. Klikker sobib igas vanuses koera õpetamiseks ning see ei vaja eelnevaid teadmisi ei koera ega inimese puhul.

 

Kasuta abivahendeid teadlikult ja juhendajaga.

Istutusalade kaitsmiseks on loodud mitmeid abivahendeid, mis aitavad koera peenardest eemal hoida, näiteks elektrikarjused ja raadiopiirded. Nende teadmatu kasutamine võib aga kahju teha nii aiale kui koerale. Kui karjus või piire on üles seatud, peab koera õpetama sellega arvestama. Muidu võib juhtuda, et koer jookseb suure hooga peenrasse, saab tee peal siraka ning kardab sealt ära tulla, joostes paanikas edasi-tagasi ja hävitades sedasi suure osa teie lemmiktaimi. Selle kogemuse võrra „rikkamat” koera on hiljem veel keerulisem veenda ainult õigetes kohtades käima.

 

 

 

Koera võttes loe tõututvustust – ilma illusioonideta.

 

Taks on väike, armas ja hea huumorimeelega koer. Samas on ta ka urukoer: tema töö on kaevuda rebaseurgu ja tema hääl peab olema kosta ka mitme meetri sügavuselt maa alt. Kaevamine ja haukumine on tal geenides. Need geenid ei kao kuskile ka siis, kui võtate näiteks taksikutsika, kelle vanemad on terve elu korteris elanud. Võib vedada – mõni taks tõesti ei soovigi kaevata ja haukuda –, aga see ei pruugi nii olla. Hea koolitusega saab igasugust käitumist muuta või vähendada, aga ei ole mõtet võtta taksi ja siis üllatuda, kui ta peenrasse uru kaevab.
 

Iiri setteri kohta on liikvel müüt, et see on ainuke suur koer, kes saab hakkama siseruumides elades. Ma ei tea, mis asjaoludel selline valeinfo liikuma läks, aga tunnen päris mitut õnnetut setterit, kes istuvad kodus ja välja saades jooksevad üle kõikide lillede ja kiviktaimlate, sest energiat on nii palju üle. Setter on linnukoer ja peab saama väga palju liikuda. Loomulikult elab ta hea meelega siseruumides, nagu palju teisigi tõuge, kuid selle võrra peavad suured ja aktiivsed koerad rohkem liikumist ja trenni saama.

Hiljuti lisandus meie perre hurdakutsikas. Avastasin enda üllatuseks, et siiamaani arvab päris palju inimesi, et hurta peab iga päev kümme kilomeetrit jooksutama, äärmuslikumad mainisid isegi auto osalust. Kui vaatame hurtade tõututvustust, leiame, et tegu on sprinteriga, kes püüab jäneseid. Väiksemate hurdatõugude esindajad jooksevad kuni 56 km/h ja suuremad kuni 70 km/h. Kujutage nüüd ette, kui pikka distantsi jooksevad olümpial sprinterid: kas tõesti kümme kilomeetrit tippkiirusel? Sprindialad kestavad tavaliselt sekundeid ja see tähendab, et hurt on tõeliselt mõnus kaaslane korterisse või aeda. Meie Pepe teeb oma jooksuringi kiiresti ära ja ülejäänud aja veedab meeleldi pehmel asemel. Hurt on intelligentne, kassilik ja hea huumorimeelega koer, kuid sobib ainult targale aiapidajale, kes õpetab koera maiuse ja kavalusega.

Ärge uskuge ilusaid jutte koeratõugudest, kes on “loodud iseseisvalt kodu valvama ega vaja palju tegelemist”. Viimati kuulsin sellist lugu Tiibeti mastifi kohta. Jah, iseseisvalt valvavad koeratõud on olemas, aga algupäraselt valvasid nad mitmekesi tervet küla ning see andis neile tegevust. Kui teie krunt on tuhatkond ruutmeetrit, siis tundub see ala inimesele suur, kuid koerale ei anna selle valvamine piisavalt tegevust.

Tõu iseloomustus “ideaalne perekoer” tähendab enamasti ainult seda, et koeral ei ole kalduvust agressiivsuseks. Näiteks on labradorid aretatud linnujahil veest linde ära tooma, jahikoer peab töötama iga ilmaga ja ei tohi ühegi (veidi külmarohtu võtnud) jahimehega kuri olla. Nad on tõesti võõrastega sõbralikud ja lastega kannatlikud, kuid mis puutub viisakasse käitumisse majas ja aias, siis tuleb neid kasvatada ja koolitada samamoodi kui teisi tõuge.

 

Võta koer teadlikult!

  • Vali enda ja oma aiaga sobiv koeratõug.
  • Leia koera jaoks aega ja tegele temaga ka väljaspool aeda.
  • Õpeta teda aias soovikohaselt käituma.
  • Lähtu aiakujunduses sellest, et koeral oleks võimalik aias mugavalt liikuda, väldi loomale ohtlikke taimi.
 

Katsu sa terjerite elurõõmuga sammu pidada! Aias on abiks piisav jooksuruum ning mänguasjad.
Igavlev koer teeb aias ulakusi.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar