Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Kodu ja sisustus

Forma Media
NELJANDAT PÕLVE PÄRISKODUS
30.11.2012 13:03 Eve Veigel Loe kommentaare (8) Prindi

Maja on loodusesse avatud ja lõunakõlje terrass on püsikasutuses.
Maja on loodusesse avatud ja lõunakõlje terrass on püsikasutuses.

Tekst: Eve Veigel
Fotod: Juta Kübarsepp, Toomas Tuul

 

 

 

Ei ole saladus, et mõni kant hoiab oma elanikke rohkem kui teine. Ehk koguni kasvatab neid. Ja siingi kehtib vastastikuse mõju seadus – ka elanikud hoiavad oma kodukohta samavõrra rohkem. Nii ei kahelnud ka põline nõmmekas Marilin koos kaasa Andresega, kuhu oma perele kodu rajada – ikka siiasamasse, kus Marilini juured juba neli põlve samal krundil kinni olnud.
Nii sündis 2002. aastal arhitekt Oliver Alveri töölaual ja aasta pärast juba tegelikkuses uus maja, mis oma lihtsa vormi ja mõõduka mahuga haakub hästi omaaegsete Nõmme pärlitega, olles ometi ausalt ja äratuntavalt pärit oma sajandist. Uus ja moodne, põhjaküljelt pea akendeta mustjasroheline hoone peidab päiksepoolsel küljel ja sisemuses hoopis soojemaid ja kergemaid toone. Ja ei mingit ranget minimalismi ega ka ehitusega minema pühitud ajalugu – juba uksest sisenejat tervitab põlise Nõmme detailirohkus, mis on muretu vabadusega kogutud tänapäevast selgejoonelist avatud eluruumi ilmestama. See pole siiski rahutu kirevus, ja otstarbekust ei ole siin pelgalt kaunistuste otsimisega segi aetud. Igal detailil on oma mõte, sõnum või otstarve, ja kohalik perekonnalugu saab sõna igal sammul.

Moodne, kuid mahe
Pererahva peamised soovid arhitektile töö algul olid tegelikult väga lihtsad ja selged: materjalid tuli valida võimalikult naturaalsed ja ajatud, ja valgusest ei tohtinud majas puudust tulla.
„Olime kindlad, et meil tuleb suur pere, ja pea ainsaks konkreetseks ülesandeks, mida Andres arhitektile sõnastas, oli pika, kolmemeetrise laua mahutamine söögituppa,” meenutab nüüd kolme tütre ema Merilin. Heast toidust peavad nad lugu kõik, eriti aga ettevõtjast pereisa Andres, kelle pärusmaa köök enamjaolt ongi.
Arhitekt joonistaski ümber söögilaua spiraalmaja, kus alumisel poolkorrusel lastetoad, põhikorrusel suur köök-söögi-
tuba koos esiku ja tualett-duširuumiga, sellest järgmisel tasandil elu- ja töötuba ning kõige kõrgemal ema-isa magamistuba koos vannitoaga. Mitmekihilise
lahenduse tingis kooskõla otsi-mine krundiruumi ja ümbritsevate hoonete suuruse ja kõrgusega – nii ei mõju hoone liiga massiivselt. Korruste vahet käimine sobib nende perele igati, kinnitab sportlik pereema.
Majas on palju valgust ja avarust, ruumide üleminekud on üsna avatud. Et üle kõige armastab pere viibida õues, aga suved on meil teadagi lühikesed, sooviti suurte lõuna- ja õhtuküljele avanevate akendega püüda kinni võimalikult palju loomulikku valgust ja anda võimalus loodusel ise „tuppa tulla”. Koosmõjus heledates toonides sisustusega on põhimõte end õigustanud – päevasel ajal siin elektrivalgust ei vajata. Värvigamma on valitud teadlikult rahulik, hele ja helge, kinnitab Marilin, kelle töö ongi sisekujundus koos värvi- ja materjalivalikuga. Tema jooniste järgi on valmistatud ka suurem osa mööblist – just siia sobivana.
Tulemuse põhjal võiks arvata, et tegemist on kunstiharidusega asjatundjaga, ometi kinnitab Marilin, et selles valdkonnas on ta asjaarmastaja, kes kõik ülesanded lahendanud eelkõige oma pere vajadusi arvestades. Silma on tal jätkunud nii sisustuse võtmeküsimuste kui ka detailide jaoks. See tähendab üksjagu vastuolulist ülesannet, sest arvestada on tulnud nii laste- kui ka hooldajasõbralike materjalide, mõistliku eelarve ja enesele armsa ning kõneka terviku kujundamisega.
Perenaise head silma kinnitab seegi, et praeguseks on tal õnnestunud õpitud majanduseriala ühendada kujunduskunstiga, luues väikeste laste kõrvalt kodus veedetud aja jooksul omaette kaubamärgi – Mari. „Olen alati midagi ümber teinud või kohendanud, ja ühel hetkel sai lastega kodus olles hobist töö,” räägib ta, kuidas arendas harrastusest ettevõtluse, kujundades linaseid kleite ja kodutekstiili. Osa avatud ruumist ongi sisustatud tema ateljeena, kus piisab valgust ka maalimiseks ja värvide valimiseks.

Värviga või värvita?
Kodu sisustus kujunes tasapisi, valitud põhimõtteid järgides kaaluti erinevaid lahendusi ning  võeti aega oma eelistuste selgitamiseks. „Lähtepunktiks  olid lihtsus ja kohalikkus, eksootikat ja peenutsemist meie juurest ei leia,” ütleb Marilin. „Kõik, mis leidub looduses meie ümber, on esindatud ka toas – palju valgust, puitu – lehis, kask, kuusk, saar – ning muidugi suuri rohelisi potitaimi ajaks, mil õues puud raagus.“
Naturaalsust eelistades sooviti ka seintel näha ehedat materjali. Ent ehitusaegu ei olnud naturaalne betoon veel tavapärane lahendus ning nii lasti seinad lõpuks soovitud efekti saavutamiseks seda meenutavalt ebaühtlaseks maalida. Marilin räägib naerdes, kuidas tulemus tekitas külalistes ka küsimusi, miks sein on „lõpetamata“.
Värvigamma on kogu majas rahulik, läbivaks on mündikarva detailid. „Mulle on praegune moetoon meeldinud juba ammu, kuna selles peitub kõik: meri, rohi, taevas, puulehed, vihm, klaas. Kiires argipäevas mõjub see nagu rahustav tass piparmünditeed meega,” sõnab perenaine.
Veel aasta eest võis ruumides mitmel pool näha ka punast tooni. Kui maja valmides sündisid lapsed ja elu oli väga rahulik ning kodukeskne, oli sisustus hoopis äge ja erk, puna-kolla-roheline. Nüüd, mil tööde-koolide-lasteaedade-trennidega on sagimist niigi palju, on tekkinud vajadus rahulikuma keskkonna järele ja valdavad mahedad põhjamaised värvid, kirjeldab Marilin valikute kujunemist. „Punane annab küll hästi energiat, aga võib ka väga väsitada,” tunnistab ta ajast tulenevaid muutusi. „Värvid peavad ikka seestpoolt tulema, neid moepõhiselt ei muuda.”
Detailirohket sisustust rahustab seegi, et kogu kodu värvid on samas võtmes, pakkudes kõrvuti ruumides rahulikke üleminekuid.

Uus hoiab vana
Modernsesse majja toob vanavanematelt päranduseks saadud majakraam soojust ja elu. Aja jooksul koguneb teadagi ohtralt asju, ja siin on neid lisandunud juba neli põlve ühtejärge. Muidugi ei tule seepärast kodust muuseumi teha, aga kohalik kultuurikiht annab kõnekate detailide kujul selgelt oma näo.
Oskus kadunud aegade tunnusjooni märgata ja hinnata on inimeseti väga erinev, tõdeb Marilin. Küllap mängivad siin oma osa ka soojad sidemed, mis eelmiste põlvede ja nende mälestustega seovad. Aga on temagi mõnel puhul vanale uut eelistanud. Siiski näeks ta hea meelega, et see ei peaks tähendama vana äraviskamist, vaid võimalust leida ülearusele kraamile uus omanik. Lõpuks ometi meil ka sinnapoole tüüritakse – Nõmmelgi toimib nüüd igal nädalavahetusel endise politseimaja hoovil kirbuturg, kus võimalik leida ja ära anda ülitrendikat vanavara. Nii saavad need, kes nõukogude-aegseid või vanemaidki esemeid ei talu, jätta avastamisvõimaluse  distantsilt värske pilguga vaatavaile noortele.
„Oleme leidnud Mustamäelt prügikastide kõrvalt kaks tigutugitooli,“ kirjeldab Marilin oma põnevamaid leide. Korrastamist ootab ka oma perekonna vana tigudiivanikomplekt, aga esialgu oli siiski odavam osta uus.
Uus ja moodne on ka spetsiaalselt siia majja perenaise jooniste põhjal ehitatud mööbel. Ent side vanaga ei puudu tegelikult selleski – oli ju ka eelmistel eramute ehitamise ajastuil hinnas just selline, täpselt sobitatud „rätsepatöö“.
Nüüdseks on pere saanud kogu ehitus- ja kujundusprotsessi tulemust katsetada juba piisavalt kaua, et rahulolevalt õnnestumist tõdeda. Tõsi, ühe „pisiasja”, nimelt majapidamisruumi teeks Marilin nüüd suurema. Elu on ka näidanud, et pere koondub enamasti ikka alla söögituppa – võimalik, et kunagi kolib siia, aste allapoole ka kamin.

Võistluse Kodu Kauniks peaauhinna, Aasta kodu tiitli ja 2500 € Swedbankilt pälvis perekond Sikkali kodu Tallinnas Nõmmel.
AUS PUUSEPATÖÖ. Magamistuba vannitoast eraldav lükanduks ja magamistoa panipaigad on kavalalt lahendatud puusepatöö, aluseks perenaise joonised. Kahe ruumi vaheseinaks olevas akvaariumis elavad kolm kala, keda lapsed peavad täieõiguslikeks pereliikmeteks.
Kargelt sinise duširuumi seintel teevad vettehüppeid vormikad skulptuurid, mis mõjuvad kelmikalt ja tujutõstvalt.
Töötoas valmib näiteks Marilini kujundatud praktiline rätikleit, mida ta müüb Käsitööliidu laatadel, aga ka ärides etno.ee, Hää Eesti Asi a Rocca al Mare vabaõhumuuseumis.
TÜDRUKUTE MÄNGUD. Soklikorrusel asuvad lastetoad ei kuumene suvel üle, peegel lisab siia avarust ja valgust.
Marilini vanaisa tislerilaud on koolilapsele töölauaks, vanaisa tehtud mööblilt on aga Marilini võtnud šnitti ka uue mööbli nutikate detailide jaoks. Naabrite kolimisel kingiks saadud enam kui saja aasta vanune kapp on läbinud noorenduskuuri.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar