Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Kodu ja sisustus

Forma Media
VALGUSEGA VÄRVITUD
07.12.2011 16:33 Eve Veigel Loe kommentaare (1) Prindi

Pliidi ja valamuga suur köögisaar on argiselt pere tähtsaim kogunemiskoht. Klassikaline puupliit on perenaise lemmik, esikuseinaks oleval soojamüüril on aga talvel mugav lumiseid rõivaid kuivatada.
Pliidi ja valamuga suur köögisaar on argiselt pere tähtsaim kogunemiskoht. Klassikaline puupliit on perenaise lemmik, esikuseinaks oleval soojamüüril on aga talvel mugav lumiseid rõivaid kuivatada.

Fotod: Juta Kübarsepp

 
 
 
Mis: 150 m² 2006.a ehitatud puitkarkassmaja, krunt 2200 m².
1. korrusel on elutuba, köök, garderoob, saun, pesuruumid, majapidamisruum ja vanemate magamistuba.
2. korrusel on 3 lastetuba ja pesuruum.
Kes: Perekond Õun: rõivakaubandusega tegelev Heli ja ehitusharidusega Tarmo; lapsed Holger (8), Harli (14) ja Helena (20).
Kus: Harjumaal Suurupis, Mäeranna külas Emil Urbeli projekteeritud majadest koosnevas uusasumis
 
 
 
„Oli maailma koledaim märtsiilm, kui sadas vesist läga ja me tulime Tabasalu kanti sõbrannale krunti otsima,“ meenutab Heli Õun pere esimest Suurupis-käiku. Sõideti lihtsalt küla vahel ringi ja vaadati müügilolevaid kohti. Sõbrannal jäi uus kodupaik tookord leidmata, aga ise kaotati süda siia metsa kohe esimesel korral. „Lapsed olid need, kes ütlesid, et siit me enam ära ei lähe. Läksime koju ja panime maja müüki,“ kirjeldab Heli äratundmishetke. Kui nii koleda ilmaga on õige tunne, siis ei väära seda ka suvine päikesepaiste.

 

 

 

 

 

Vana ja uue vahel
Tegelikult ei olnud neil erilist plaani uut kodu otsida, sest Tallinna külje all Hüürul oli üle 300 m² väga kapitaalne kivimaja, kus ruumi ülearugi. „Jooksime korruste vahel koos mänguasjade ja muu vajalikuga. Köök oli üldse teisel korrusel. Kui talvel rohkem toas olime, kolisime teleri üles ja siis ei elanud allkorrusel enam keegi,“ meenutab Heli. Väga traditsioonilises, 1990. aastatele tüüpilises kivikatusega tellismajas oli kamin, mis soojust ei salvestanud. Suure maja talvine kütmine oli ka ehituskvaliteedi tõttu kulukas, ja see, et maja ümber polnud ette nähtud kohta väliseks eluruumiks, pani seda ise juurde nuputama.
„Sellist õue avatust nagu siin ei olnud seal üldse ette nähtud, ainsa terrassi mõtlesime vajadust mööda ise maja juurde välja. Seal me neid vigu tundsime, mida siin korrata ei tahtnud.“  Uue kodu valmimist oodates elati 9 kuud korteris, pead-jalad koos, ning kõigil oli väga lõbus, naerab Heli.
Praegu ruumipuuduse üle enam kurta ei saa. Kui poisid koolist koju jõuavad, siis on nad ainult õues, suheldes nii väiksemate kui suurematega ja kõigil on tegemist. Küla palliplats-mänguväljak on aia taga, küla lapsed kaugemale ei kipugi. Kohavalikuga on pere endiselt rahul nii naabrite kui ka silmale meeldiva keskkonna pärast. Eestis harukordse ühtlusega silma paistev külamiljöö mõjub tõepoolest väga rahulikuna – loodusse „istutatud“ mustvalgetel majadel on ühesugused proportsioonid ning omavahel sobivad värvilahendused. Ka piirdeaiad on samas võtmes. Eelmises kodukohas ehitas igaüks oma maja isemoodi ja ise ajal, ning tee oli kogu aeg korrast ära.
„Algul ei olnud kellelgi krundipiiret ning majade ümber oli ilus voolav õueruum. Olime kindlad, et meie aeda ei teegi. Paljud hakkasid siiski oma krunte piirama, aga õnneks on tarale täpsed ettekirjutused – kas must või valge ja kindlat tüüpi lauad,“ kiidab pere detailset planeeringut, mis tagab elu ilma ebameeldivate üllatusteta. Kes siia juba krundi ostnud, on sellega ka siinsed reeglid heaks kiitnud.
 
Tähtsad valikud
Et uus algus tuli pisut ootamatult, siis erilisi kujundusplaane perel esialgu ei olnud. „Näitasin Tarmole ühest koduraamatust puitmaja pilti, et vaat seda ma tahaksin,“ meenutab Heli. Emil Urbeli projekteeritud maja oli oma loodusele avatuse poolest sellele üsna sarnane.
Et tark planeering on kõige alus, vaadati esmalt hoone krundile paigutust kriitilise pilguga. Naabermaja oli keset krunti, mis ei jätnud kuigi palju terviklikku õueruumi. Seepärast otsustati nihutada maja krundi nurka.
Arendaja plaanile oli maja paigutatud nii, et terrassile poleks päikest kuigi palju paistnud. „Maja kolm meetrit nihutades saime terve tunni päiksepaistelist aega terrassile juurde,“ on Tarmo võetud mõtlemisajaga rahul.
Kuna algprojekti järgi oleks maja olnud paras kahe lapsega perele, siis tehti ise ka selles muudatusi. „Köök elutoa servas oleks meile väikeseks jäänud, seepärast nihutasime auto varjualuse asemele sauna, köögi aga sauna kohale,“ põhjendavad Heli ja Tarmo. Plaanijärgsesse kööki maandus vanemate magamistuba, ülakorruse kolm magamistuba koos pesuruumiga jäid aga laste päralt. Köögi ja sauna vahele jääb veel garderoob-majapidamisruum, mis teeb elu mugavaks: pesu pole vaja ülakorrusele vedada ja väljast tulles ei satu rõivad maja peale ringlema.
Naabrite seas, kel on väiksemad pered ja ka väiksemad, 120 m² majad, käivat pidev arutelu, kuidas ja milliseid juurdeehitusi teha. „Meie imestame, mida nad nende ruumidega teevad – me võiksime ülakorruse rendile anda, kõik toimub all üheskoosJ ja suvel sööme-joome niikuinii õues,“ naerab Heli rahulolevalt. Hästi läbimõeldud ruumid soosivad ka pereliikmete head läbisaamist!
 
Valgus ja värvid
„Maja põhitooniks on valge, kuna see annab palju võimalusi edaspidigi värvidega mängida,“ põhjendab Heli valikut. Vastavalt aastaajale ja meeleolule on tal nüüd lihtne kodule värsket ilmet anda: „Talve tulles võin vahetada padjad, küünlaid ja lilli saan kogu aeg valida, nagu tuju tuleb. Vähemalt kord aastas teen mingeid muudatusi.“
Eelmises kodus olid neil sisustuses kindlad värvid, mis seadsid ülejäänud esemeile oma raamid. Siingi oli mõeldud eelistada halli ja kollast tooni. „Aga kui seinad olid valgeks pahteldatud, sain aru, et ei mingeid värve!“ tõdeb Heli, kuidas ettekujutus muutus kujunduse käigus nii, et ta isegi põrandatoonina valget eelistas.
Üks kogemus oli eelmisest kodust veel kaasa võetud. „Seal panime valgustuse paika omal käel ja tundsime, et kogu aeg oli pime. Nüüd tellisime elektrilahenduse sisearhitekt Kristiina Voolaiult.“
Sisearhitekt aitas valida ka lastetube ilmestavaid värvitoone ja leida kompromissi, kui erinevas vanuses lapsed soovisid väga erinevas võtmes asju. Maja esimest ja teist korrust ühendab küll valge värv, aga iga lapse tuba on temale sobivates toonides ja kõik ruumid seob ühte värviline vannituba. Maailma värvid tulevad tuppa ka akendest.
„Talvehommikuti vaatavad põdrad-kitsed-jänesed aknast sisse,“ on eluga looduse keskel rahul ka peretütar Helena, kes kohtab metsaelanikke hommikuti jooksmas käies. Maailma moemetropolides juba mitmendat aastat modellitööd tegev piiga käib suvel kodus olles iga päev ka siinsamas mustikametsas, et nautida marju, millele pole vaja maitset juurde mõelda.
 
 
 

 
Arhitekt Emil Urbel, Mäeranna elamuprojektide autor
Terviklikust keskkonnast:
Mäeranna küla arendaja pelgas algul, et väga lihtsaid ühesuguseid maju võib olla keeruline müüa: inimesed tahavad ka ennast väljendada ja soovid on erinevad. Tegelikkus tõestas, et  tasakaalukas üldpilt ja sarnased majad oligi paiga väärtus: keegi ei saa teiste vahele röögatusi ehitada. See oli teatud kvaliteedi märk, et ka teistega on arvestatud.
Kui rajoon tervikuna „töötab“, siis ei peagi üksik maja kuidagi „põnev“ olema, vähemasti ei pea see ilmtingimata mõne torni või rõdupiirdena välja paistma. Kui vaadata näiteks 50ndatel planeeritud tänavaid Tallinnas Maarjamäel, on näha, kuidas arusaam tervikust oli veel eesti ajast säilinud. Praegu on infot palju, ajakirjades nähakse ja ka ehitatakse „Dallase stiilis“ maju. Tulemus on nii kirju, et tervikut ei tekigi.
Selleks, et saada terviklikku keskkonda, võiksid detailplaneeringute piirangud ja reeglid olla üsna täpsed. See õnnestub, kui ei projekteerita ega planeerita ühe krundi kaupa, vaid võetakse ette suuremad elamugrupid.
Olev Siinmaa võrdles „põnevat“ maja ja head korralikku maja nagu sitsikleiti ja hästiistuvat rätsepaülikonda: viimasel ei ole pealtnäha midagi erilist, aga kõik on omal kohal ja ka põnevus tegelikult olemas.
Maja suurusest:
Minu meelest on majad läinud viimase kümne aastaga väiksemaks. Sageli soovivad kliendid projekteerimise protsessis kõikjale midagi lisada ja kui maja saab valmis, on nii mõnigi öelnud, et „natuke suur sai“. Mõistliku keskklassi maja suurus kipub järjest enam lähenema kunagisele kirutud nõukogudeaegsele normile. Sageli on tunnistatud näiteks, et esimese hooga plaanitud kabinetti pole kunagi kasutatud. Üks kunde ütles kord selgelt välja, et kui ta peaks koju kabineti ehitama, tuleks tal tõsiselt mõelda töökoha vahetamisele.
Välise ja sisemise kooskõlast:
Ka lihtsas moodsas majas võivad olla teretulnud nii perereliikviad kui ka materjalilt eripärased detailid. Kui foon on lihtne ja korrastatud, siis seda enam tõuseb eripärane ruumis esile. Kui aga iga detail räägib ise keelt, ei mõista enam silm, millele toetuda.
 
 
 

 
 
Žürii liige, disainer Krista Aren
Väga hea on tõdeda, et Eesti inimese kodukujundustuhin ei ole tänavu mitte vaibunud, vaid vastupidi – imetlusväärse kaarega ülespoole lennanud. Sel aastal tegi žürii ära tavalisest suurema töö ja lõplikud otsused ei tulnud lihtsalt. Kõik kuus auhinnatud kodu olid kena terviklahendusega, preemiaid jagati erinevaid eluviise ja stiile esindanud osavõtjatele.
Aasta Kodu tiitli pälvinud kodus torkab silma tavapärasest julgem pealehakkamine muuta tipparhitekti pakutud tüüplahendust, võites algselt projektis olnud elutoa köögiseina asemel endale juurde vajaliku köök-söögitoa. Kiitust väärivad ka napid ja stiilsed kujundusvõtted, mis seda tüüpi arhitektuuri ainult toetavad. Vaimukad ja väljapeetud lastetoad annavad aimu heast maitsest ja stiilitajust – väga sageli kujundatakse liiga kirjuks just lastetoad. Rõõmus ja leidlik värviliste plaatidega väike vannituba pakkus uksest sisenejale üllatuse.
Lõpptulemuse otsustas kindlasti lõpuni läbi mõeldud terviklikkus, tõeliselt väärika ja stiilse terrassimööbli autor on pereisa ise.
 
Mugav maja on valgusele ja loodusele avatud. Emil Urbeli projekti järgi ehitatud maja ümbritseb suur puitterrass. Õlitatud terrassimööbel, mille puidul loomulikult vananeda lastakse, on pereisa Tarmo kätetöö. Selle laua taha mahub pool küla istuma! Lilleaeda pere ei igatse, majaümbrus on rahulikult liigendatud mõne eri ajal värvirõõmu pakkuva põõsaga.
Maja kütavad soojaks kaks valgetest Eesti savipottidest küttekeha, mille valmistas tuttav kaminameister. Kõigist allkorruse ruumidest võib astuda otse suurele puitterrassile, mis on ilusa ilmaga pere põhiliseks koosviibimise kohaks.
Loomulikku valgust püüavad suured aknad ja peegeldavad heledad pinnad. Kauni metsavaatega elutoaaken tehti suurem kui projektis ette nähtud. Kevadel õitseb akna taga pööraselt tuhkur enelas ’Grefsheim’, kellele on lumerohkete talvede järel maani maha lõikamine ainult hoogu lisanud.
Laste vannituba on lõbus kompromiss erinevas vanuses laste soovidest, mida sisearhitekt Kristiina Voolaid aitas vahekohtunikuna kooskõlastada.
Värvitoonid ja seinatriibud aitas poiste tubadesse valida sisearhitekt Kristiina Voolaid. Nii korras tuba võib näha ainult Holgeri juures ja muinasjuttudes! Töötooli pole siia tarviski, koolitööd armastab Holger teha allkorrusel.
Helena on modellitööga enamiku aastast kodust eemal: tänavu Hongkongis, Soulis, Jaapanis. Kodusolekut naudib ta see-eest kogu südamest – nii siinset vaikust kui ka marju, mida saab ise korjata ja millele on juba „maitse juure pandud“.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar