Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
RODOAED METSA VEEREL
01.06.2011 16:49 Piret Veigel Loe kommentaare (1) Prindi

’Cunningham’s White’
’Cunningham’s White’

 

Fotod: Tiina Tammet, Piret Veigel 

 

Perekond Veerise vaimustavast koduaiast kirjutas aiatoimetaja Tiina esimest korda juba 2005. aasta aprillinumbris. Juba tollal oli maja ümbritseva koduaia tagaservas varjul üks imeline aare, kus mais-juunis kirgastub erakordselt värvikas ilu. See on hoole ja armastusega rajatud rodoaed, mille kujundas pererahva hea sõber, Eesti tunnustatud meisteraednik Arnold Hannust. Rododendronid on köitnud peremees Vootele meeli juba kümmekond aastat.
 
 
Kuninglikud rododendronid
Rododendronid ehk rodod on õigete kasvutingimuste korral tõeline vaatamisväärsus, kui nad mais-juunis oma kirkad õied avavad. Rodosid on kahte tüüpi – nahkjate lehtedega igihaljad põõsad ning heitlehised taimed. Ühtmoodi hunnitud õitsejad on mõlemad.
Rodod armastavad niisket happelist, huumusrikast ja kohevat turbamulda ning tuulevarjulist kasvukohta. Peale selle kardavad igihaljad rodod kevadtalvist päikest kui tuld. Sellest ilmselt tulebki nimetus „päikesepõletus“, kui kevadel selgub, et lehed on mustalaiguliseks kuivanud. Tegelikult kuivavad igihaljad lehed ereda kevadpäikese käes janusse, sest juured ei saa külmunud maast veel vett kätte.
Mõistagi võib neid kuninglikke taimi ju ka varjutuskangaga katta. Aga kui sa neid tõepoolest niiväga armastad, et tahad luua aiaosa, kus kasvatada kümmet… kahtkümmet… ei, pigem siis juba nelja-viitkümmet sorti, on mõistlikum rajade see sobivasse kohta. Just sellisesse, nagu Veeriste aias – varjulisse metsaserva.
 
Amfiteatrina tõstetud peenar
Maja juurest avaneb üle lageda muruplatsi vaade punaselehistele sarapuudele ja mõnele elupuule. Põneva rodoaia hiilgus päris kätte ei paista, sest puud-põõsad varjavad aaret päikese ja tuulte eest. Oma väärikas ilus näibki see olevat koht, kuhu minekuks tuleb ette võtta eraldi teekond – et olla iseendaga, lasta hetkeks argipäevast eemaldudes lahti tarbetud mõtted ja imetleda looduse kordumatut ilu.
Varjupakkuvate põõsaste taha viib jalge all mõnusalt krudisevate sõelmetega kaetud tee. Laugjalt puuderinde suunas tõusvat peenart toetavad siitsamast metsast pärit palgijupid ja oksad. Tõstetud istutusala alumine lainjas serv on laotud nüüdseks juba sammaldunud turbapätsidest. Suures kaarjas peenras kasvavad justnagu amfiteatri tõusvatel astmetel mitmesugused rodod ning sõnajalad. Kändude ja põõsaste vahel katavad maapinda samblad-samblikud ning turbaaeda sobivad püsikud: kanada kukits, harilik jänesekapsas, südajas tiarell, tipmine puksrohi, siberi valdsteinia – varjulise aia klassikud, kes taluvad metsaalust hämarikku ja eelistavad happelist mulda.
 
Visadus viis sihile
Rodoaed ei sündinud sugugi üleöö ega esimese korraga, vaid seda tuli rajada korduvalt: rodod kippusid müstilisel kombel välja surema. Kõik tehti ometi reeglite järgi: toodi värske turvas, osteti kontrollitud sordid ja istutati taimed nagu kord ja kohus. Vootele vangutab pead, meenutades kahjutunnet kuivanud taimede pärast, ja ega ka luhta läinud suur väljaminek tuju heaks ei teinud.
Aga kuna rodod olid mehele hinge pugenud ja jonni jätkus, saadi lõpuks rodoaeda kimbutanud hädale jälile. Tõenäoliselt oli viga pinnases, mis võis olla siiski liiga aluseline. Vähemalt hakkasid taimed kosuma ja jäid ellu pärast seda, kui ühe aianduspoe müüja oli soovitanud lisada kastmisveele happesuse tõstmiseks õunaäädikat.
Nüüdseks on rodoaias kasvanud korraga kõige rohkem 70 sorti. Oma lemmikuks nimetab Vootele pika pinnimise peale tumelilla igihalja rodo ’Balzac’. Rodoaeda on pererahvas täiendanud spontaanselt ka reisil käies. Näiteks kõrgelt Alpidest kraapisid nad pinnasest välja ja tõid ajalehe sees koju ehtsa alpi roosi – „alpenroseks“ kutsutud roostepruuni rodo Rhododendron ferrugineum.
 
Alati noor aed
Rodoaed on tänaseks saanud kaunilt küpseks – turbaplokid on kenasti sammaldunud, pinnakatjad ning looduslikud taimed seovad uue aiaosa ümbritseva metsaga.
Ülejäänud aed aga elab oma elu, kinnitades, et püsida saab ainult muutumises. Mullu varasuvel olid majaümbruses Arnold Hannusti taktikepi all käsil taas suured ümberkorraldused. Õuemurule kerkisid laineharjadest inspireeritud püsikukastid ning enamik ilutaimi oli üleminekuajaks kolitud viljapuuaia äärde kandilistesse peenardesse. On tõeliselt põnev, milline näeb Veeriste aed välja mõne aasta pärast, kui uus kujundus on täies ilus!
Aga seal, kus aiakujundaja lõpetab, võtab ju omanik tööjärje üle. Perenaine Lydia tutvustas meile oma kadestamisväärset tarbeaeda, kus ümber kasvuhoone ja peenarde kulgevad puhtad ja korralikud laudterrassid ja -teed. Kord korraks, aga hoopis vahvam on see, kuidas peenras kasvavad salatid on istutatud nimme kui rahvarõivaseeliku triibud!
Ja kuigi mõni aiaosa on küpsem, mõni noorem, sünnib aed tervikuna ju igal kevadel uuesti. See taassünni kirgas kogemus hoiab ka aeda armastava inimese keha noore ja vaimu virge.
 
 
Vootele praktilised nipid rodoaias
·         Turvast ostes tasub valida heledam, see osutus happelisemaks kui tume.
·         Pinnase happesust saab suurendada, kui lisad 10 l kastmisvette 1 spl õunaäädikat. Kasta äädikaveega korra aastas.
·         Turbaaia kastmisvesi ei tohi olla aluseline! Seda peab eriti hoolsalt jälgima paepealses Põhja- ja Lääne-Eestis. Meie kastame kaevuvee asemel tiigiveega, aga hästi sobib ka vihmavesi.
 
 
Rodode hooldus
·         Lisa varakevadel rodopeenardele uut turvast.
·         Väeta taimi aprilli, mai ja juuni lõpus spetsiaalse rodoväetisega.
·         Pärast õitsemist puhasta põõsad kuivanud õisikutest.
·         Kui igihaljad rodod kasvavad kohas, kus neile paistab peale kevadtalvine keskpäevapäike, sea neile juba novembris peale varjukangad (NB! mitte ajada segi valge talvekattekangaga!) või kaitse taimi omal moel kas kuuseokste või muu sobiva materjaliga.
 

 

„Tühjale kohale“ ehk loodusliku salumetsa serva rajatud rododendroniaed on saavutanud kümmekonna aastaga kauni küpsuse. Kuigi esmapilgul mõjub aed looduslikuna – siia on leidnud tee näiteks jänesekapsas, metsmaasikad, sõnajalad jt – leiab peale uhkete rododendronite siit ka arvukalt põnevaid ja kauneid varjuaiataimi-uustulnukaid.
Suuremasse rodopeenrasse tuleb kindlasti panna sobiva vahekauguse taha astmepakud või-kivid, sest pinnast ei tohi tihedaks trampida.
Kirjulehine maikelluke Convallaria.
Mais-juunis löövad metsaaias särama arvukad värvikad õied. Rodode ümbrus on mõistlik haljastada sobivate pinnakatjatega, et tuul ja suvesoe pinnast liigselt ei kuivataks. Rodo tahab niiskust, kuid ei salli seisvat vett! Loe rodokasvatuse kohta lisa aiavihikust „Rodod ja turbaaed“.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar