Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
14 VÄRVIKAT KAUNITARI
14.04.2011 15:27 Kodu & Aed Loe kommentaare (1) Prindi

Värd-forsüütia ’Spectabilis’ särab aias kevadpäikesega võidu.
Värd-forsüütia ’Spectabilis’ särab aias kevadpäikesega võidu.

Tekst ja fotod: Aino Aaspõllu, Eesti Dendroloogia Seltsi president

 
 
 
 

 

 

Igal aiapidajal on õigus istutada oma aeda taimi, kes talle meeldivad ja moodustada värvilisi taimegruppe, mis talle meeldivad - vaatamata sellele, kas need taimed on hetkel moes või ei, kas need meeldivad naabritele, tuttavatele ja sugulastele või ei.
Põõsaid võib kasvatada nii gruppides kui ka vabakujulise hekina, nii aia liigendamiseks kui ka eraldamiseks naaberaedadest või teedest.
Valisin oma aiast 14 lemmikut, kellest võiksid saada ka sinu lemmikud. Nii aias kui ka haljasaladel tahaks neid märksa sagedamini kohata!
 
Forsüütiad ja rododendronid (rodod) 
Igas aias ja haljasalal võiks olla mõni forsüütia – esimene säravkuldne värvilaik poolraagus aias. Forsüütia oksad sobivad hästi ka ajatamiseks ja me võime kevade saabumist kiirendada, nautides toas juba veebruaris neid kauneid õisi.
Värd-forsüütia (Forsythia x intermedia) on üks esimesi ja rikkalikumaid õitsejaid. Forsüütia õitseb enne lehtimist, olenevalt aastast kas aprilli lõpus või mai alul. Õied on kuldsed, kellukakujulised, asetsevad tihedalt piki oksi. Võra on püstine, põõsa kõrgus on 1,5–2 m. Külmematel talvedel võib esineda külmakahjustusi, kuid põõsas taastub kiiresti ja seega ei maksa loobuda selle kauni põõsa kasvatamisest, vaid tuleb talle leida aias kõige soojem kasvukoht. Üks vanemaid ja külmakindlamaid sorte on ’Spectabilis’.
Värd-forsüütiale sarnaneb looklev forsüütia (Forsythia x suspensa), kelle võra on laiuv, oksad pikalt looklevad ja põõsa kõrgus kuni 1,5 m. Seda liiki on parem kasutada Lõuna-Eestis, kus on külmemad talved. Lumerohkemal talvel jääb ta lume alla peitu ja külm ei kahjusta õiepungi.
Forsüütiatega enam-vähem samal ajal õitsevad lillade õitega Ledebouri rododendron ( Rhododendron ledebourii) ja heitlehine kanada rododendron (Rhododendron canadense). Rododendronite liikide ja sortide õitsemine kestab juuni lõpuni. Rododendronitest saab lähemalt lugeda Kodu & Aia aiavihikust „Rodod ja turbaaed“.
 
Hortensiad
Selleks, et suures rododendronipeenras jätkuks õisi hilissügiseni, olen sinna istutanud hortensiad. Minu aia piiridel kasvab osa neist rododendronite vahel, osa peenraäärtel.
Hortensiad vajavad samu tingimusi mis rododendronidki. Et nad õitseksid rikkalikult ja õisikud oleksid suured, on vaja happelist parasniisket huumusrikast mulda ja samu mineraalväetisi. Hortensiate veevajadus on õitseajal tunduvalt suurem. NB! Nagu rododendronitele, ei sobi ka nende kastmiseks lubjarohke kaevuvesi.
Esimesi õitsejaid on aedhortensia (Hydrangea paniculata) sort ‘Praecox’, kes väärib tähelepanu oma eriliste õisikute tõttu, mis ei ole küll nii suured kui liigil. Põõsas on eriti ilus, kui õied ei ole veel avanenud. Siis tundub, et ta on täis tuhandeid väikseid valgeid pärle, mille vahel on üksikud steriilsed õied nagu liblikad, alul valged ja hiljem õrnroosad. Kuus nädalat hiljem hakkab õitsema aedhortensia tuntuim sort vanades aedades, ‘Grandiflora’.
Hiliseim õitseja minu aias on sort ‘Pink Diamond’ – õisik on piklik, steriilseid õisi on vähem kui ‘Grandifloral’, kuid need on suuremad, tumeroosad ning ilusad ka pärast sügisesi öökülmi.
Puishortensia (Hydrangea arborescens) ei õigusta eriti oma nime, sest meenutab rohkem kõrget püsilille kui puitunud põõsast. Levinum sort meie vanades aedades on ’Grandiflora’, kelle õisikud on poolümarad 12–18 cm läbimõõduga pallid. Suured steriilsed õied on alul rohekad, hiljem puhasvalged. Soodsates oludes õitseb põõsas rikkalikult sügiseni. Poolvarjulises kasvukohas on ta parim õitseja, täisvarjus jääb õisikuid väheks. Põõsa kõrgus on 1–1,5 m, ta sobib ka madalaks hekiks.
Külmemas kasvukohas esineb puishortensial külmakahjustusi, külmuvad võrsete otsad. Sel pole aga mingit tähtsust, sest igal kevadel peame põõsa niikuinii 2–3 punga kõrguseni tagasi lõikama, et ta rikkalikult õitseks.
Uue sordi ‘Annabelle’ õisik on suurem (15–25 cm) ja ümaram. Ka steriilsed õied on suuremad, õitsemiseaeg pikem. Põõsa kõrgus ja laius on kuni 1-1.5 m.
 
Ebajasmiinid
Ebajasmiinid alustavad õitsemist pärast jaanipäeva. Nad on vähenõudlikud mulla suhtes, kasvavad nii päikeses, poolvarjus kui ka varjus, siis on vaid õisi vähem. Aeda võiks neist valida mitu eri ajal õitsevat põõsast.
Kõige esimesena alustab harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius), üks vanemaid ja levinumaid ilupõõsaid meie vanades aedades ja parkides. Ta on ka üks tugevamini lõhnavate õitega põõsastest Eestis. Harilik ebajasmiin on täiesti külmakindel, mida kahjuks kõigi teiste meil kasvavate ebajasmiinide kohta öelda ei saa.
Talle järgnevad juuni lõpus, juuli alul laialehine ebajasmiin (Ph. pubescens) ning neitsiliku ebajasmiini (Ph. x virginalis) täidisõieline sort ’Virginal’, kes kasvab 2–3 m kõrguseks püstiseks luuakujuliseks põõsaks. Sort õitseb eriti rikkalikult, õied on suured ja nõrgalt lõhnavad. Kahjuks laasub ta alt inetult ning vajab varju mõnelt laiuva võraga sordilt, näiteks ’Minnesota Snowflake’. See 1,5 m kõrgune põõsas on äärmiselt ilus. Tema kaardus oksad on kaetud üleni valgete nõrgalt lõhnavate täidisõitega. Eestis on seda sorti aastakümneid kasvatatud, ta on isegi Lõuna-Eestis täiesti külmakindlaks osutunud.
Juuli teisel poolel hakkab õitsema 1,2 m kõrgune värd-ebajasmiin (Ph. x lemoinei), kellel on eriti tugevalt lõhnavad valged õied. Koleda nime kiuste (selle asemel kõlaks paremini Lemoini ebajasmiin) on ta oma peente õrnade okste, tiheda võra ja võrratult lõhnavate õitega üks ilusamaid ebajasmiine. Et soojadel õhtutel saaks tema hõrku aroomi paremini nautida, sobiks ta aias istumisnurga (terrassi) kõrvale.

Kikkapuu
Veel sügiselgi õitsevate hortensiate kõrvale tekib septembris vapustavalt ere värvilaik. Tiibjas kikkapuu (Euonymus alatus) on küllaltki märkamatu isegi õitsemise ajal, õied on väikesed, rohekaskollased ja kaovad lehtede vahele. Aga sügisel on see põõsas pikka aega aia säravaim värvilaik. Varjus on tema lehevärvus õrnroosast helelillani ja päikese käes säravpunane. Nii punane, et väikesed punased viljad ei tule selles värvimöllus esile. Pärast lehtede langemist tulevad okstel nähtavale põõsale nime andnud korkjad tiivakesed. Kikkapuu põõsas on üsna aeglase kasvuga, 15aastaselt on ta 3 m kõrge ja 4 m lai.
 
 
 
 
Aiakäärid – põõsa parimad sõbrad
· Kui ostad oma aeda esimese põõsa, siis too ta koju kindlasti koos korralike aiakääridega. Väga harva kasvab mõni põõsas just täpselt nii, nagu sina soovid! Paljud algajad aiapidajad kardavad põõsaid piisavalt lõigata, peljates taime kuivamist.
· Ostes noori, veel vähe hargnenud põõsaid, tuleb süda kõvaks teha ja nad hargnemise huvides kohe tugevalt tagasi lõigata.
· Kui põõsad suuremaks kasvades hakkavad liialt laiutama või kauneid vaateid sulgema, tuleb jälle julgelt kääre kasutada.
· Paljud põõsad venivad valguse suunas välja, seega peaks nende võra korrigeerima ja tasakaalu lõikama.
Aedhortensia ’Praecox’ on eriti ilus vahetult enne õidepuhkemist: liblikjad steriilsed õied ümbritsevad puhkevaid pärljaid õisi.
Aedhortensia ’Pink Diamond’ on kaunis ka pärast esimesi öökülmi.
Tiivulise kikkapuu leegitsev sügisvärvus võlub ka halli päeva hurmavaks.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar