Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Kodu ja sisustus

Forma Media
KINNI PÜÜTUD JUHUS
14.04.2011 15:16 Eve Veigel Loe kommentaare (0) Prindi

Ajalooliste fotode "Šveitsi stiilis" alpimajakesest oli läinud sajandi lõpuks vähe järgi, uude majja jõudsid siit vaid paemüürid ja kiviktaimla kivid.
Ajalooliste fotode "Šveitsi stiilis" alpimajakesest oli läinud sajandi lõpuks vähe järgi, uude majja jõudsid siit vaid paemüürid ja kiviktaimla kivid.

Fotod: Juta Kübarsepp

 
 

Kes: Disainer Andres Uibomäe (41), fotograaf-stilist Juta Kübarsepp (42), gümnasist Andres Sander Uibomäe (18)
 
Mis: 1868. aastal ehitatud 168 m² maja, mis olevat enne „Glehni lossi“ valmimist olnud Nikolai von Glehni siinseks peatuspaigaks.
Kus: Glehni pargi servas Nõmmel
Kuidas: paekivimüürid ja puitkarkass-seinad, gaasikatel, põrandaküte mõlemal korrusel.
 
 
 
„Elus on kummalisi pöördepunkte,“ kirjeldab oma elu olulisi hetki Juta Kübarsepp, kelle fotosid on Kodu & Aia lugeja juba mõnda aega võinud ka ajakirjas imetleda. Tosinkond aastat tagasi kõndis ta sisse Ideestuudio nime kandnud fotostuudio uksest ja teatas, tahaks seal töötada, ise veel fototööd tundmata. Praegu teeb Juta lisaks fotodele ka stilistitööd teistele fotograafidele oma firmas Kübarsepp ja Märtsijänes.
Fotograafiat ta tõesti õppinud ei ole, aga Kunstiakadeemia haridus andis tarbekunstnikule oskuse iga materjali ja kõikvõimalike tehniliste küsimustega toime tulla, tehnilised oskused on tulnud tööga. Ka Juta elukaaslane, disainer Andres Uibomäe on lõpetanud Kunstiakadeemia. Sellise tandemina on neil elus olnud ennegi ühine ehitusprojekt, vesiveski taastamine Umbusis. Koduehitust kroonis aga Nõmme linna mälestustahvel, mis Von Glehni auks nende majale kinnitati.
 
Esmapilgust haaratud
Ka päev, kui uue koduga esmakordselt kohtuti, oli emotsionaalne pöördepunkt. „Leidsime selle maja täiesti juhuslikult,“ räägib Juta otsingutest. „2004. aasta kevadeks olime juba 12 aastat elanud Hiiul toredas korteris, aga ma olen terve elu oma aiast unistanud.“
Nii hakati oma võimalusi kaaludes ringi vaatama ja satuti jalutama ka Nõmmel seniavastamata kanti, Glehni lossi juurde. „Nägime otse lossi kõrval müstilist lagunevat maja, mille ümber kassid varakevade päikeses nurrusid. Siin tahaks olla, sellest saaks kodu, olime mõlemad leiust vaimustatud,“ kirjeldab Juta mälestusväärset esmakohtumist.
Kui Andres hea õnne peale asja uurima hakkas, selgus, et koht oligi müügis! Mitte küll avalikult, ent kinnisvarafirmas kirjas siiski. Maakler oli väga ettevaatlik: ehkki maja ei olnud muinsuskaitse all, oli paigal ometi silmaga nähtav miljööväärtus. „Suutsime veski taastuskogemusega usalduse võita ja selgeks teha, et meil ei ole plaanis seda maja maatasa teha ja asemele korrusmaja ehitada. Omanikke oli mitu, igal oma soovid, aga meie olime nõus nad kõik üles otsima,“ meenutab Juta.
Tuttavad, kes samuti paika vaatamas käisid, jalutasid ümber aia ja arvasid, et olid vist vales kohas: maja kujuteldav väärtus ei olnud kaugeltki kõigile nähtav. „Ega meid päris normaalseiks peetud. Aga nagu skulptor näeb juba kivirahnu vaadates, mis sellest kivist saab, võib ju nii olla ka mõne majaga,“ põhjendab Juta julget valikut.
 
Tasakaalus tööjaotus
Lagunenud maja ostes tuleb alati valmis olla ootamatusteks. Voodrist vabastatud hoone palgid osutusid sedavõrd pehkinuks, et kogu teine korrus tuli uuesti ehitada. Nii jäid vanast majast peale idee alles üksnes alakorruse müürid, ülejäänu on pea kõik pere oma kätega valmis teinud. Vaid ülakorruse sõrestik ja sarikad on teha lastud, ülejäänu on ehitanud Andres ja tema isa Ants Uibomäe.
Maja välimus kujunes algse vormi ja mitme mõttes hoitud idee najal. Üks iseloomulikumaid jooni, välisseinte sindel oli jäänud meelde romantiliste filmide koloniaalstiilis majadest. Nurgaaknad, millega pererahvas on väga rahul, lasevad tuppa valgust neljast ilmakaarest ja teevad ka tumedate seintega toad heledamaks.
„Immutasin ja siis toonisin ükshaaval kõik sindlid, ja vahepeal kuivasid need nööridel pesulõksuga. Jumal tänatud, et oli pikk soe sügis, sest siis ei olnud majas veel kütet,“ meenutab Juta lõputuid tegemisi kõigil nädalavahetustel ja valgetel õhtutel.
Tegelikult seedrisindleid enamasti ei immutata, vaid lastakse loomulikult halliks tõmbuda, aga et need meie kliimas kindlapeale vastu peaksid, taheti teha kõik endast olenev. „Kokkuvõttes sai selline natuke „käbimaja“,“ naerab Juta rahulolevalt üksjagu uudishimu pälvinud materjalivalikut.
„Tegemise käigus muutus muidugi hästi palju. Maja ehitataksegi terve elu“ kirjeldab ta kolme ehitusele kulunud aastat üdini positiivselt. „Mulle meeldib just see protsess, mis aega võtab. Koguneb üha uusi ideid ja sa kasvad majaga kokku. Selle jooksul loksub elamine nagu liiv kivide vahele paika.“
Vanast uue projekteerimisel oli selge eesmärk säilitada algsed proportsioonid. Ehkki siseruumid on kõik uuesti ehitatud, mõjub ruumijaotus loogiliselt nii väljast kui ka seestvaates. Allkorruse müüride vahele sai projekti järgi esik, kütte- ja pesuruumid ning suur peretuba köögi, diivani- ja kaminaruumi ja töönurgaga. Valgel ajal mõjub kesksena suur söögilaud terrassiuste ees, mille ümber nii suheldakse kui ka töötatakse.
„Tegelikult veedame kõik enamiku ajast siin all, siin on seltskond, siin on elu. Andres naeris, et järgmise maja teeb ta ühekorruselise,“ kirjeldab Juta elu toimimist.
Tööjaotuses langes kujunduslik pool rohkem Jutale ning tehniline ja arhitektuurne külg Andresele, kes on ise ka projekti koostanud. „Andrese valikud on rangemad ja minimalistlikumad, mulle meeldib ikka neid kiiksuga asju sisse tuua, mis elu ka annavad. Kui kõik oleks ühes lakoonilises stiilis, oleks elamine nagu mööblisalong. Meeldib leida asju just sealt, kus nad mulle vastu tulevad. Kui Andres on valinud eelkõige kvaliteetseid tuntud firmasid, siis mind on rõõmustanud ootamatud leiud ootamatutest kohtadest,“ kirjeldab Juta sisustuse kujunemist.
 
Trendivaba elu
Mööblit ei olnud siia kolides põhimõtteliselt vaja uuendada, sest Andres ja Juta on alati valinud selliseid asju, mida tahaksid ka järgmisse koju kaasa võtta. „Iga kord, kui mingi asja muretsen, siis kaalun: kas see on „minu nägu“? Kui mingil põhjusel peangi siit kord lahkuma, siis kas ma võtan ta kaasa, on mul teda vaja ka edaspidi? Arvan, et seepärast meil juhuslikke asju ei ole,“ on Juta rahul ka pikema aja jooksul kujuneva sisustusega.
„Paljud inimesed uurivad, milline on trend, aga minu jaoks ei ole sellist asja olemas ei moes ega ka sisekujunduses. See tuleb ilmselt aastatega – tead juba, mis tekitab sinus tunde, et oled iseenda sees kodus ja niiviisi ka oma kodus – kodus,“ kirjeldab ta väljapääsu kiirustavast tarbimisrattast.
Põhiliseks märksõnaks on seejuures nn kompottimine – sobitada kokku möödunud ajad ja praeguse elu killud, kõik see, mis tekitab isikliku ja ainulise kodutunde. Ühine põhimõte on olnud, et valget ja steriilsevõitu ning kõikjal ühesugust moodsat elu siin majas ei kohta. Kui aga kunstnikekodus võib sageli kohata hoopis maalilist kirevust, siis värve neil kodus just palju ei ole, tõdeb Juta. On küll rikkalikult detaile, aga mitte kirevust. „Hea kui selja taga on turvaline toon,“ kirjeldab ta oma keskmisest paar kraadi tumedamapoolset rahulikku kooslust.
Maja sulandub ka väljast keskkonnaga ühte, olles „selline käbi ja männi ja halli maakivi ja paekivi värvi“, nagu Juta lemmikmaterjale üles loeb.
Turvalist pruuni kohtab siin majas aga ootamatus rollis – parketina laes, mida paljud raiskamiseks imestavad. Samas on see kokkuhoid viimistlustöödelt, kui ka lakke panna valmis materjali. Ja see, mis mõjuks uues majas veidrusena, mõjub siin müüride kohal pigem loomuliku puitlaudisena.
 
Kiviktaimla oma õuelt
Aiakujundusega on samuti nagu majaehitusega: lõplikku tõde ei tea alguses keegi ja see on tore, rõõmustab Juta protsessi pikkuse üle.
Siseruum läheb läbi mitmepoolsete uste üle terrassiks, mida ääristavas kiviktaimlas on ära kasutatud siitsamast maja kõrvalt keldriaugust välja kaevatud materjal, pae- ja maakivid. Pere on lõunasse avaneva söögitoavaatega väga rahul – Eesti suved on nii lühikesed, et ka tubaste tegemiste juures saab end ikka tunda kui aias.
Tänavusuvine tähtsaim plaan on terrassi puidukate ja õhtuterrass aia vastaskülge: see tekitaks ka väikese omaette, naabrist eraldatud aiaruumi, mis ometi tervenisti seotud majaga. Tulevikku jääb aga tegemist küllaga – kinnitatud on ka kõrvalmaja projekt. „Miks Andres üldse maja tahtis – siis saab ju garaaži ehitadaJ,“ tõdeb Juta elu korrektiive. Aga ruumi, kus oleks tööpink, et iga töö  ja idee võiks kohe ära teha, igatseb temagi. Küll see tuleb.
 
Juta kodutõed
  • Keegi ei tea paremini kui sa ise, millist lõpptulemust tahad. Miks siis viriseda töömeeste vigade üle, parem teha neid iseJ!
  • Oleme pigem vältinud liigseid asju – „väga vajalikke“ nipsasjakesi koguneb niikuinii pidevaltJ.
  • Selles majas välistatud materjalid on klaas ja kroom. Klaaslauad ja -vitriinid on minu jaoks selgelt liiga külmad. Kivi ja puit on selle maja materjalid ja minu kodu elemendid.
  • Suuri vaipu ega tekstiilkardinaid ei taha me mingil juhul. Siin-seal on ainult väikesed kaltsuvaibad ja kerged Andrese ema heegeldatud vaibad, neid on lihtne puhastada.
  • Olen ikka igatsenud tunnet, mis oli Hiiumaal vanaema juures, et paned paar puud pliidi alla ja tuba on soe. Tahtsin kindlasti soemüüri ja pliiti, mis on seni ehitamata, kuna meie majaväline korstnajalg seda ei võimalda. Uurin nüüd järele, kuidas siiski seda teha.
  • Tähtsaim on see, et sa tahad koju tulla, ükskõik mis stiilis ja kuidas see kodu siis kujundatud on.
 
3 tõde Andreselt
1.       Kui ehitad oma kodu, ära hoia kokku ajas, materjalis ega ka rahas. Parem kauem, aga korralikult. Raha läheb niikuinii kolm korda rohkem kui plaanis oli!
2.       Kui oled teinud vea, siis püüa seda kohe parandada. Muidu jääb see sulle ja su lähedastele etteheitvalt ning kurvalt iga päev otsa vaatama...
3.       Kui ehitad maja, arvesta, et see elab kauem kui sina. See on üks põhjus mõelda, et maja sobiks ka keskkonnaga, kuhu ehitad.

 

Kokkuvolditavate ustega köök on Andrese projekteeritud. "Meie tõmbame küll neid uksi üliharva ette, aga imestan tõesti, kuidas Andres, kes ise eriti süüa ei tee, nii funktsionaalse tulemuseni jõudis. Midagi liigset ei ole ja kõike on parasjagu," kiidab Juta. Suur köögisaar on nii mugav, et kui siin midagi teoksil, kogunevad külalised enamasti selle äärde.
"Tuled terrasilt kummikutega ja võid ka otse läbi maja esiukseni minna," kiidab Juta kiltkiviplaatidest põrandat, mis kannatab argielu koormust ja otseühendust aiaga. Elutoa osal on puitpõrand.
"Selle suure lambi ostsin teadmisega, et "see on minu lamp", kirjeldab Juta elutoas tähtsat tegelast. Punavööti poekummut on Carma mööbliärist, selle kohal ehib seina vanast lauamängust vormistatud seinapilt, mida võib ka mängimiseks kasutada. Kogu maja musta tapeeti ja puidupruuni lage tasakaalustab hele paesein. Keraamika on Asuuritornist.
Kõike vajalikku mahutav kummut on ammune leid. Kummutipealsest paremat paika armsatele fotodele pole olemas :). Emotsionaalsed pisipildid moodustavad ühe kogumine ruumis rahuliku terviku.
Juta ema Anne Kozaku kaunid ja südamlikud lapitekid on maja vähesed tekstiilesemed, mis tulevad siin ka täies ilus esile.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar