Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Kodu ja sisustus

Forma Media
ÄRA USU OMA SILMI!
14.04.2011 15:14 Kodu & Aed Loe kommentaare (0) Prindi

Kohe esikust avaneb vaade kõrgesse ruumi, mis ulatub lausa katuseharja alla. Tervet otsaseina täidavad raamaturiiulid.
Kohe esikust avaneb vaade kõrgesse ruumi, mis ulatub lausa katuseharja alla. Tervet otsaseina täidavad raamaturiiulid.

Tekst ja fotod: Iben & Niels Ahlberg

 

 

 
Kes: Annie van der Heide on dieteetik ehk dieedispetsialist, kes hetkel kirjutab raamatut toortoitudest.
Kus: Hornbæki kaluriküla Taanis. Algselt oli siin kaks 1889. aastal ehitatud hoonet, mis ühendati juurdeehitusega.
 
Halli krohviga kaetud eramu asemel oli algul kaks eraldi paiknevat maja, mõlemad aastast 1889. Nüüd ühendab neid kolmas, juurdeehitatud hoone ning majade katuseviilud näevad välja nagu kaks kõrvuti A-tähte. Esik on suur ja valgust tulvab siia ohtralt nii katuseaknast kui ka läbi klaasseina, kust avaneb vaade majatagusesse aeda. Tagaaia pikenduseks on aga väike metsasalu.
„Uue hooneosa ehitamisel projekteeriti katuseaknad kohe koos katusekonstruktsiooniga, selle osana. Eesmärk on muidugi võimalikult rohkem päevavalgust sisse lasta,“ kommenteerib maja omanik Annie van der Heide.
Kui ta paar aastat tagasi maja ära ostis, jättis see tema meelest lausa nukra ja väheütleva mulje. Sisekujundus oli 70-ndate aastate traditsioonilises stiilis: vineerplaatidega kaetud uksed, sisseehitatud kapid läikivate uste ja sahtlitega, igavalt standardse sisustusega vannituba … 
„Ainus, mis eelmised omanikud olid renoveerinud, oli köök,“ meenutab perenaine. „See oli suur, valge ja voolujooneline, aga minu silma jaoks täiesti lootusetu kujundusega.“
Õigupoolest oli ainult kaks asja, mis Annie’le tema uues kodus meeldisid: vaade krundi taga asuvale metsatukale ja tulevikupilt, mis ta endale silme ette manas. Koos kohalike töömeestega hakkas ta kõrvaldama kõike, mis talle majas ei meeldinud.
„Kõik need 1970ndate õudused viisime välja ning siis istusin ma põrandale maha ja püüdsin ette kujutada, kuidas mu uus kodu peaks välja nägema. Abi otsisin ajakirjadest ja raamatutest ja tegin tušiga visandeid, et puuseppadel oleks selge pilt, mida ja kuidas ma tahan.“
Joonistused koos sisustusajakirjade väljalõigetega riputas ta tubade seintele ja rohkem kui kord olid töömehed sunnitud nuputama uute, senitundmata lahenduste kallal.
           
Kodu on aed on kodu
Suured rohelised toataimed loovad mulje, et siseruumide ja maja ümbritseva aia vahel selget piiri nagu polekski.
„Tahtsin, et tubades oleks tunne nagu aias ja kasutasin rohelust majas ühtlasi siseruumide liigendamiseks – täpselt nagu väljas jagame nende abil õueruumi loogilisteks osadeks,“ selgitab Annie.
Sise- ja välisruumi ühtesulamine pole ainus illusioon, mida ta oma kodu kujundamisel on loonud. Elutoas kulub külalisel veidi aega, taipamaks, et suurest kaaraknast avanev kaunis loodusvaade ja kogu aken ise on hoopis seinale maalitud. Pilt on nii veenev, et kui aken oleks avatud, tahaks „väljas“ õitsevaid õisi nuusutada.
„Oleksin tahtnud elutoa betoondiivani kohale suurt akent,“ räägib Annie. „See ei olnud aga võimalik, sest selle taga on naabrite terrass – siis ei oleks aknast midagi muud näha olnud. Toaseinale joonistatud aken mõjub minu meelest väga humoorikalt!“
Nii palus ta kunstnikul maalida hoopis kaarja lossiakna, mille tagant avaneb vaade loodusesse. Inspiratsiooni ja konkreetse eeskuju sai ta sisustusajakirjadest.
 
Antiik ei tähenda muuseumi
Annie on kogu elu kollektsioneerinud antiiki ja kunagi tegelnud ka nende müügiga. Mõned tema lemmikesemetest on nüüd saanud aluseks tubade sisekujundusele ja värvivalikule. 
„Mõned asjad on aastate kaupa oodanud väärilist kohta mu kodus. Nad on igatsenud just niisuguse maja järele.“
Ent kodu ei tohi muutuda muuseumiks või tolmulõhnaliseks vanavaralaoks. Seepärast on Annie sisekujunduse varieerimiseks julgelt kontraste kasutanud. Elutoa kõva betoondiivanit katavad rohked kohevad padjad, pleedid ja vaibad. Betoonpinnal seisavad küünlajalad, romantilised lillevaasid ja lambid.
„Kõrge lagi lisab ruumile omapära ja aitab luua 1001 öö muinasjutte meenutava atmosfääri. Ma tahtsin, et mul oleks meditatiivne nurk, kus ma saan lõdvestuda ja ennast õdusalt tunda.”
 
Värvid võimendavad valgusmeeleolu
Ruumide värvivalikul on lähtutud loomulikust valgusest. Elutuba ja köök paiknevad maja põhjaküljel. Seepärast on siin kasutatud sinise eri varjundeid. Jahedad toonid tugevdavad mere poolt tulevat valgust. Läänekaarde avanevate akendega söögitoas ja Annie töötoas domineerivad punakad toonid, mis aitavad esile tõsta õhtupäikese varjundeid. Seinad on siin värvitud nagu Lõuna-Euroopas, leegitsevas lasuurtehnikas. Selliselt värvitud pindadelt peegelduv valgus muudab kogu aeg ilmet, kui päikesekiired mööda seinu edasi liiguvad.
Eelmiste omanike poolt värskelt renoveeritud köögi jättis Annie peaaegu endiseks, kuigi selle kujundus talle tegelikult ei meeldi.
„See on siiski hästi toimiv ja respektist sellele kulutatud raha vastu otsustasin piirduda vaid mõningate korrektsioonidega.”
Köögisaare siledad valged pinnad värviti seintega samas toonis ja tööpind kaeti liivakarva kahhelplaatidega. Roostevaba valamu asendati betoonvalamuga, mille soe hall toon harmoneerub kahhelplaatide värviga. Lõpuks värvis Annie kõik seinakappide uksed tahvlivärviga üle. Sinna kirjutab ta nüüd humoristlikke lendlauseid ja mõtteteri ning vaimu ergutavaid käsusõnu.
Kogu Annie kodu on saanud perenaise soovidele vastava isikupärase ilme.
„Olen kujundanud oma kodu nii, et tunnen ennast siin rahulikult, turvaliselt ja mugavalt. Maja ja minu vahel valitseb nüüd harmoonia, see on koht, kus mul on hea olla.”
 
* Trompe-l’oeil tähendab prantsuse keeles silmapetet. Selle terminiga tähistatakse maalikunstis võtet, mille puhul kujutatakse lamedal pinnal loomusuuruses reljeefseid detaile, kusjuures loomutruult varju ja valgust edasi andes ning perspektiivi kasutades tekitatakse tõelisuse illusioon. Seda võtet tunti ja kasutati juba antiikajal. 17.-18. sajandil oli trompe-l’oeil eriti populaarne Hollandi kunstnike seas, kes eksitava loomutruudusega imiteerisid näiteks laudseina või lauaplaadil lebavaid kirju, raamatuid vm esemeid.
Elutoa nurgas on traditsioonilise diivani asemel betoonist kõrgendus, mida pehmendavad arvukad madratsid, vaibad  ja padjad. Taustseina katab trompe-l’oeil* tehnikas maaling, mida rõhutavad seinale kinnitatud ehtsad aknaluugid.
Köögi olid endised omanikud äsja renoveerinud. Annie jättis sisustuse samaks, kuid andis sellele oma maitse järgi veidi rustikaalsema ilme. Kapiuksed värvis ta üle tahvlivärviga ja roostevabast terasest valamu asendas betoonvalamuga.
Töötoa tähtsaim sisustuselement on üle terve seina ulatuv töölaud – praktiline ja mugav. Selle kohal katab seina suur memotahvel, kuhu Annie on paigutanud märkmeid ja väljavõtteid oma poolelioleva raamatu jaoks tervisliku toidu, jooga ja meditatsiooni kohta.
Magamistuba on sisustatud kokkuhoidlikult. Raamitud fotol, mis tehtud mõne aasta eest, on Annie ise koos oma tütrega. Seina kaunistab vanaaegne aknaluuk.
Ka dušinurka kaunistab trompe-l’oeil-stiilis seinamaaling.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar