Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Kodu ja sisustus

Forma Media
MU KODU ON MU MAAILM
14.04.2011 15:12 Piret Veigel Loe kommentaare (0) Prindi

Fotod: Kaido Haagen

 

 

Aasta Kodu tiitlipretendente vaagides on žürii alati tõdenud, et kauniduse kõrval määrab tulemuse see, kuidas on lahendatud iga pereliikme vajadused ning mida on ISE ära tehtud. See ei tähenda üksnes käteosavust – isetegemine algab vaimu- ja mõttetööst, õige tee otsingust, valikutest, otsustest.
Jaamade esimeseks targaks valikuks kodu rajamisel oli leida õige arhitekt, kes oleks nende mõttekaaslane ning jagaks samu vaateid elukeskkonnale. Ainult siis võib olla kindel, et teine inimene suudab tabada su mõtteid, soove ja unistusi, mida on sageli nii keeruline sõnadesse panna.
Kaugelt ei pidanud nad otsima. Pererahva sõpruskonda kuulub arhitekt Tauno Aadma, kes koostöös Laur Piheliga on kavandanud eramuid ja Rakvere eragümnaasiumi, mida avalikkuses on saatnud epiteedid „keskkonnatundlik“ ja „ökoarhitektuur“, olgu tegu siis palk- või betoonmajaga. Tauno nõuanded aitasid Küllikesel ja Ennul end sisse seada ka eelmises elukohas, Küllikese lapsepõlvekodus. Ja tegelikult saigi nende uue maja lugu alguse Tallinna südalinnas, ühe rohelise salatänava kortermaja ülemisel korrusel.
 
Hüvastijätt lapsepõlvekoduga
Küllikese ja Ennu kodu oli alati olnud kesklinnas. Siit käisid nad koolis, siit alustasid kooliteed ka Mattis ja Kelli, pärast teatriõhtut oli lühike maa koju jalutada ning pühapäevahommikut kuulutas kirikukellade kumin. Ehk oleks see nii võinud jäädagi, kui poleks olnud ohjeldamatut „arendustegevust“, keskkonna suurenevat saastatust ning paisuvat mürafooni. Kuigi suur osa ajast veedeti suvekodus Haapses või matkates (Eestimaad tunnevad Jaamad Hanikatsist Kurgjärveni nagu oma viit sõrme), panid talvekuud nende kannatuse proovile. Ja kui perre oli oodata juurdekasvu, nii et korter hakkas väikeseks jääma, otsustati ehitada päris oma maja.
Harjumuspärastel jalgrattaretkedel olid Enn ja Küllike tutvunud pea kõigi Tallinna elurajoonidega. Maarjamäel ohkas Küllike kord, et seal oleks ju tõepoolest tore, aga sealsete majade hinnad olid ka enne kinnisvara amokijooksu Eesti absoluutses tipus. Siiski oli just üks väike vana maja Maarjamäel esimene, mida vaatama tuldi ja kust edasi enam ei mindudki.
Järgnesid õhtud ja ööd, mil arhitektist sõbraga köögilaua ääres maja mõttes üles ehitati, teinekord tuliseltki arutledes. Arhitektil oli klientidega vedanud. Nagu tema ja ta paarimees Laur, nii tunnistas ka „metsamees“ Enn ainuvõimalikuks materjaliks puitu. „Üle minu maja läve ei pääse üksainuski kipsitükk!“ ütles Enn. Ja nõnda sündiski.
 
Vana maja jäljed
Esialgu kavatseti vana maja lihtsalt „kasvatada“, kasutades ära olemasolevaid seinu ja mahte, vastavalt valmiski uus projekt. Eks nii näeb ette ka hea tava: väljakujunenud keskkonda uue hoone ehitamisel tuleb olla delikaatne, et säiliks ümberkaudne miljöö.
Kui ehitus algas, selgus, et vana hoone seisukord oli arvatust halvem. Uus maja tuli siiski sisuliselt täiesti uuena üles ehitada, mis tegi töö märksa kulukamaks ja aeganõudvamaks. Et aga vana maja plaanilahendusest lähtuv projekt kõiki rahuldas, ei hakatud selles midagi muutma. Nii võib teadja uues majas aimata eelmise hoone proportsioone ja jaotusi, mis üllataval kombel suurendab sisemist turvatunnet. Teadlikkus varasemast annab kodule juured ning lisab sellele eri ajastute mõttekihistusi.
Eriti selgelt tunneb seda elutoast paari astme võrra kõrgemal olevas köögis. Küllike naerab, et tegelikult ei olnud neil ju üldse plaanis „niimoodi laiutada“. Kui ta aga esimest korda garaažipealsel seisis ja nägi ainuüksi sinna langevast loomulikust valgusest  sündivat meeleolu, oli kodu süda tema jaoks endale koha leidnud. Köögi kavandamisel pöörduti Aet Pieli poole, kellega arhitektid Tauno ja Laur olid varemgi koostööd teinud.
Mis puutub toiduvalmistamisse, siis selles peres ollakse maksimalistid: toit peab olema tervislik ja teadaolevast toorainest. Ja vähe sellest – Küllike on gastronoomiaklubi tegevliige ning Enn külastab juba aastaid aktiivselt veiniklubi. Nii et köök, kus on kaks söögilauda, köögisaar, sahvrikapp, gaasi- ja puupliit ning kvaliteetne tehnika, ei ole viieliikmelisele perele liialdus, vaid igapäevane tarve.
 
21. sajandi Eesti
Küllike ja Enn elavad sihikindlalt oma tõekspidamiste ja väärtushinnangute järgi. Enn on lõpetanud EPA ja tegutseb puiduekspordi alal, Küllike on õppinud perearstiks ning töötab lastega – hoolitseb RAM-koolis õpilaste tervise eest.
Küllike peab väga oluliseks Eesti rahvapärandit, folkloori ja kunsti. Selle mõtteviisi järgi on kodugi sisustatud. Kuigi elutoa kandilised diivanid toodi Ikeast, telliti nende katted, samuti põrandavaibad naturaalseid materjale väärtustavalt tekstiilikunstnikult Elna Kaasikult. Maja kardinad mõtles välja ja teostas üks meie tuntumaid kardinadisainereid Ülle Saatmäe. Kelli toa vaip telliti Kangastelje Töötoast Anu Sergolt, kellele Küllike andis ette vaid värvimaailma ja mõõdud, jättes ülejäänu vaibakuduja fantaasia hooleks. Köögikapist leiab terve virna Ave Nahkuri naljakas-armsaid tasse-taldrikuid, Ave maalitud on ka nimetahvlid magamistubade uste kõrval.
Erilist tähelepanu väärib siia täiuslikult sobiv mööbel. Küllikese ja Ennu mõtted vormistas peitsitud puitmööbliks siinsamas kõrvaltänaval elav puusepp Taivo Tael, kes saab oma tillukeses töökojas hakkama ükskõik millega – kummutitest-kappidest riiulite ja kirjutuslauani. Taivo abi sisetöödel on olnud täiesti asendamatu.
Kui sisustustoimetaja Varje oli siin mõnda aega vaikides ringi vaadanud, kõlasid tema suust sõnad: „Teist sellist kodu Eestis naljalt ei leia.“ Tunnustuses peitub ka väike vihje Põhjamaade mõjule: eluruumide aktiivne kasutus, suur pesuköök, ümmargune kahhelahi, ergonoomilised töötoolid, hubane perekesksus Astrid Lindgreni ja Carl Larssoni vaimus... Aga veel kord vaadates – kas pole see mitte meie oma 21. sajandi Eesti, mis mööduvate trendide ja juhumaterjalide murdeeast lõpuks ometi hakkab välja kasvama?
 
Pane tähele:
  • Tavapäraste valgete aknaraamide asemel on siin meekarva kollakaks peitsitud puitaknad. Valgete raamidega tunduksid toad märksa külmemad ja lagedamad.
  • Kõrged radiaatorid elutoa kahes seinas annavad avara ruumi kütmiseks piisavalt soojust, mõjudes samas ka intrigeeriva sisustuselemendina. Toasoojust aitab ühtlustada laudpõranda alune mugavusküte.
  • Elutuba jagavad tugitalad võivad professionaalides tekitada vastakaid arvamusi – kas vähemaga ei saaks –, kuid ei tohi unustada, kui mänguliseks need ruumi muudavad, eriti laste jaoks. Kui maja arhitektuurne eripära rahuldab inimese emotsionaalseid vajadusi põnevuse järgi, langeb iseenesest ära ruumi liigne ilustamine rikkalike värvilahenduste, kardinavolangide ja muu säärasega. Siis ja ainult siis pääseb mõjule materjali enese kõnekus ja isikupära!
  • Puiduga vooderdatud ruumides (kui pindu ei ole kaetud umbse lakiga, vaid töödeldud õli või seebiga) on esiteks oivaline akustika ja teiseks õhuniiskus tasakaalus.
  • Uues majas hubase miljöö loomisel on kõige suuremaks takistuseks see, et kõik on liiga uus. Kui kodus ka leidub vanamööblit, võib see ühenduslüli puudumise tõttu mõjuda pahatihti võõrkehana. Enn aga tõi SRIKi vanamaterjali laost puitmajja sobivad ilusad siseuksed – ühest küljest teenib pilguheit minevikku taaskasutuse üllast ideed, teisalt toovad vanad uksed interjööri kodusoojust ja ajalugu.
  • Küllikese soovil ei ole maja välisuks tavapäraselt tänava, vaid hoopis aia poole. See mõjub turvalise ja intiimsena, sest uksest väljudes ei ole sa silmapilkselt kogu maailma pilgu all. Teekond läbi aia on vahemaa oma ja võõra, kodu ja küla vahel – just nii, nagu peabki.

 

 


 

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar