Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
AIANDUSKIRE KÜTKES
14.04.2011 15:27 Tiina Tammet Loe kommentaare (1) Prindi

Avar aed pakub rohkesti võimalusi maastiku ja taimedega mängimiseks.
Avar aed pakub rohkesti võimalusi maastiku ja taimedega mängimiseks.

Fotod: Juta Kübarsepp, Tiina Tammet

 
 

 
Ja see pilt on uhke! Laugelt laskuval nõlval on värvirohked mitmekesised istutusalad, mida täiendavad kõrgemad puud ning nende vahelt paistvad maastikuvaated.
Varuli perel on üks neist aedadest, mis on seest suurem kui väljast. Jah, ka see on võimalik - iseenesest väga lihtne idee, mida on aga erakordselt raske saavutada. Tavaliselt ümbritseb igat aeda piire – märgib see siis krundi piiri või kaitseb iluaeda sissetungijate vastu. Lisaks sellele, mis kasvab aiapiiride sees, mõjutab aiataimede kasvu, aga rohkem veel esteetilist pilti aia taha jääv. Kaunist aiatagust on enamasti raske ise teha, kui krundi piirist algab juba naabri maa, mille kallale heast peast minna ei tohi. Ja kui aia taga on naabri vanarauahunnik või kuurilobudik, siis ei jää muud üle, kui see omalt poolt piisavalt kõrge ja tiheda põõsaga varjata.
Aga stsenaarium ei ole alati nii must. Varuli perel on aiatagusega tõesti vedanud. Ühelt poolt pakuvad aiale tausta naabrite põlisvahtrad ning kõrge kähar kuusepuu, teisalt metsatukk. Kolmandalt küljelt avaneb vaade ümbritsevale maastikule. Tõsi, siin on pererahvas võsa harvendamise ning vaadete avamisega oma maa peal ka vaeva näinud. Aja jooksul osteti ka aiatagust maad juurde ning aed kasvas vastavalt sellele. Õnnekombel ei ole aia taha uusi elamukrunte mõõdetud, ala lihtsalt niidetakse paar korda aastas. Võsast välja puhastatud puud on saanud kasvuhoo ning kujundanud kauni võra. Selline „laenatud“ kaunis aiatagune lisab aiale mõõdet ning vaadet. Oskuslik aiakujundaja kasutab ära ümbritseva maastiku voorused, aga ka puudused.
 
Kartulivagudest kollektsioonini
Kolme lapsega pere leidis oma kodu sügisel kollaste lehtede aegu. Suured lõõmavkollased vahtrad, tumedad okaspuud, võimalusi pakkuv suur aed ning aia taga laiuv maastik lummasid juba esimesel käigul. 1990ndate algul osteti veel pooleliolev maja, elama asuti siia 1996. aastal.
Aia hingeks on Sirje, kes on pühendanud end sellele juba üle kümne aasta. Majaostuga kaasa tulnud tarbeaed kasvas ümber iluaiaks, alles jäeti õunapuid ja marjapõõsaid. “Algul kasvatasime hooga isegi kartuleid,” tunnistab Sirje, ent nüüd on tarbeaia osa pea olematu.
Algul aitas plaane seada aiakujundaja Ruth Kurss, kes kavandas majaäärsed terrassid ja müürid ning andis nõu ka esimeste taimede osas. Esimeseks suuremaks tööks oli kuuseheki istutamine. Algsed plaanid ja paikapandud taimed olid lähtekohaks aia edasisele arengule. Nüüdseks on iluaed üle 6000 m² ning koondab tervikuks erineva iseloomuga aiaosi, ka aia taha jääb rohkem kui hektarijagu maad.
Aastatega on Sirje palju kogenumaks saanud ning nüüd kasvab aias juba arvestatav hulk taimi. Et Sirje peab ka täpset aiakataloogi, siis oli eelmisel aastal võistlusele esitatavas aias 1057 eri nimetust okaspuid, lehtpuid-põõsaid, püsikuid, roose, sibullilli jt. Siiski ei tunnista ei Sirje ega Paul oma aeda kollektsioonaiaks, olulisemaks jääb terviklik mulje, mitte ühe perekonna liikide või sortide maksimaalne kogumine.
 
Plaan aitab korda pidada
Algselt sai taimi paigutatud rohkem raamistuseks aia servadesse, hiljem on ka keskset ala liigendatud puude- ja taimegruppidega. “Põhjaküljes on kuusehekk ning mujalt on aed piiratud istutusaladega, kus on siberi nulud, serbia kuused, mustad kuused, siberi ja korea seedermännid, nende vahel aga elupuude ja kadakate väikevormid ning madalad ja kõrged püsikud,” tutvustab Sirje.
Murualasse paigutatud peenrad koondavad sarnaseid taimegruppe ning on igast küljest vaadeldavad. Arvestatud on vaateid majast kaugemale ning ka vastupidi. „Iga peenra kohta on ka plaan, sest taimi on kogunenud nii palju, et kõik ei püsi meeles,“ selgitab Sirje. Istutusalasid tuleb aastatega tasapisi juurde, sest põnevaid ja kauneid taimi kipub nagu iseenesest järjest lisanduma. Nii on olemas roosipeenar ja Pauli okaspuude kääbusvormide peenar, flokside ja teiste püsikute peenar jm. Aiatarkust on juristiharidusega naine kogunud aiareisidelt, raamatutest ja ajakirjadest, aga kõige enam ikka praktikaga. Plaane on tehtud ise, aga nõu küsitud ka asjatundjatelt.
 
Aia parimad taimed
“Armastan kõiki oma aia taimi, aga erilise soosingu on hetkel võitnud roosid. Kolm aastat olen kasvatanud inglise roose. Mulluse talve lumerohkus tegi küll kahjuks korrektuuri, 72 inglise roosist hävines kümmekond. Rooside õitsemise ajal on majaäärsed terrassikastid ainult üks värvilaik,“ kirjeldab Sirje kaunist vaatepilti.
„Mulle meeldivad väga emotsiooniga taimed, nii on mul uute vahel ka vanu püsikusorte, flokse, pojenge, päevaliiliaid. Maja seina ääres õitsevad lillherned, mulle on lapsepõlvest saati nende lõhn meeldinud. Muidugi ei puudu ka kõik see, mis ühes Eesti aias peab olema – sirelid, toomingad, ebajasmiinid, näärelehine kibuvits, käokingad jt.“
Pauli huvi on koondunud rohkem okaspuude kääbus- ja tüvivormidele. Iga taim kannab aias mingit lugu – on see seotud taime aeda tuleku või tema eluga aias, tulevikuplaanidega – kõikide taimedega on pererahval isiklik suhe.
Kuidas küll nii suurt aeda korras hoida? Hoolimata tuhandetest ruutmeetritest ei kohta siin hooletusse jäetud aianurka. Enamiku töödest (ka niitmise) teeb Sirje ise, ja naudinguga. Ilmast hoolimata on aias mõnus tegutseda varakevadest hilissügiseni välja. Talvelgi on oma võlud, ehkki taimedel on puhkeaeg. Talvel käib hoolas raamatute ja kataloogide uurimine ning järgmise aasta plaanide tegemine.
Aias on Sirjel lausa oma kabinet – sellise nime on saanud aiakuur, mis mahutab kõik töötegemiseks vajalikud tarvikud ning vajadusel ka kuivatatavad lillesibulad jmt.
 
Sirje: “Teen kõik tööd aias ise – olen aprillist novembri alguseni „täiskohaga“ aednik.”
 
Kuus aeda ühes
  1. Metsaaed. Männimetsa-aluse risust puhastamine on teinud imet, metsmaasikad kasvavad mitmendat aastat üha jõudsamalt ning maasikaajal hõljub õhus moosilõhn. Mets on kaunis, kuid looduslikku kooslust on püütud hoida puutumatuna. Metsaserval pesakastis on elanud nii oravad kui ka kaelustuvid.
  2. Tiik. Suur veesilm sai hiljuti värsked taimed, siin on mitut sorti vesiroose, mida varsti tuleks juba harvendama hakata. Siia koguneb kevadel liigvesi, kuival suvel tuleb vett puurkaevust juurde pumbata. Tiigivett aitab kasutada kastmissüsteem, suurimaid töid on veekogu iga-aastane puhastamine. Tiigi kõrgemal kaldal sarapuude ja tammede vahel on varjuline pink, kus maastikku vaadeldes mediteerida.
  3. Turbaaed. Männimetsa veerde poolvarju on rajatud eraldi istutusalana turbaaed. Siin kasvavad heitlehised ja igihaljad rododendronid ja muud hapumat pinnast eelistavad taimed nagu mitmed sõnajalavormid, soorohi, võlupõõsas jt.
  4. Terrassiaed. Maja päikesepoolset külge laiendab avar terrass, mis on muust aiast eraldatud paari astme ning kõrgpeenardega. Seal laiuvad kadakavormid ning roosid, moodustades istumiskohale vastavalt aastaajale kas rohelise või värvilise raami.
  5. Pereaed.Ega aias ainult tööd tehta! Igale pereliikmele kasvama jäetud puuga kasetukas on kiik ja lehtla, lagedamal aga kiviümbrisega lõkkease, mille ääres mõnus istuda.
  6. Ilu- ja kollektsioonaed. Maja akendest ning terrassilt on kaunid vaated istutusaladele, mida lähedalt imetledes avaneb värvi- ja vormirohke taimekogu, taimehuvilise tõeline maiuspala. Peenardesse on taimed paigutatud vahelduva kõrguse ja vormiga, valitud on ka kõrgemakasvulisi puid. “Püsikupeenar kaob hooldamata paari aastaga, ent puud kasvavad ajaga aia uhkuseks. Tahaksime, et jääks midagi püsivamat,” ütleb Paul.
Kommenteerib aiažürii liige ENELI KÄGER:
Aed, kus piire ei tunne
Võistlusele Kodu Kauniks! esitavad oma aia ja kodu tavaliselt omanikud ise või „reedavad“ neid lapsed. Tegelikult seob neid kõiki üks ühine nimetaja – nad on tehtuga rahul ja nõus seda ka teistega jagama.
Esmamulje võib olla teadagi petlik. Nii pidin tõdema, et praktiline ja veidi igav eesaed varjas selle perekonna aaret – AEDA. Tegu on lausa maastiku kujundamisega, laugelt kallakult rullub alla avar ja „varastatud vaadetega“ üllatav aed. Mulle meeldivad „varastatud vaated“. Nende eest ei pea maksma maamaksu, kuid nad tekivad ainult siis, kui me ei piira end kõrgete tarade ja hekimüüridega. Oskuslikult puhastatud metsaalune ja võsa annavad vabaduse ja lubavad pilgul liikuda kaugemale maastikule. Strateegiliselt alles jäetud või juurde istutatud puud-põõsad varjavad läheduses olevad majad, jättes tunde, et oled maal vaikuses ja rahus. Samas on nad heaks taustaks lillerikkale avarale aiale. Tegelikult võiks seda aeda pidada lausa peatükiks aiakujunduse aabitsast. Majaümbruse rooside ja okaspuude, kividest astangute ja teega rangem ja pidulikum korrapärane kujundus sulandub taamal ühte loodusega.
Pererahvaga aias ringi käies avaneb lisaks nauditavale kujundusele pea iga puu või istutusalaga seotud oma lugu. Vaatamata sellele, et ühe huviks on okaspuud ja teisel lilled, ei ole tulemus siiski muutunud kollektsioonaiaks ja ühiseks kireks on aed kui tervik.
Siin-seal taimede vahel võib silmata mõistatuslikke värvilisi puutikke, mille mõte on ootamatult lihtne. Kõik me oleme aias taimi üksteisele peale istutanud! Selline värviliste tikkude süsteem aga tähendab, et ära kaeva – siin on krookused, nartsissid, tulbid ja teised maapõue peidetud aarded...  
Perenaine viib meid ka aia pühamusse: tööriistakuuri. Siin on korralikult puhastatud tööriistad, potid, lae all ripuvad sukka kogutud mahapanemist ootavad tulbisibulad – see on iga aiapidaja unistuste kabinet.
Kõige tähtsam on näha igal sammul: aed ei ole perekond Varulile kohaks, kus tuleb pärast tööd muru niita ja puid-põõsaid-lilli kasta, rohida ning lõigata, vaid kohaks, kus seda on võimalik teha. Selles aias nauditakse iga veedetud hetke: niites, rohides, kohvitassiga või mõnusas seltskonnas.

 

Läbi väikse männisalu tänapäevase eramaja poole astudes ja väravast eesaeda sisenedes ei reeda veel miski, et ees ootab üks selle aasta Kodu Kauniks võistluse põnevamaid aialeide. Veidi lõuna ja lääne poole kalduval maastikul asub elamu aia suhtes kõrgemal ning õige pilt avanebki alles ümber majanurga astudes.
Okaspuuvormide ja aedhortensia alust pinda katab sel peenraotsal roomav metsvits ’Goldilocks’. Tagaplaanil troonivad viis võsast kasvamapäästetud kasepuud, isale-emale ja igale lapsele oma.
Okaspuude alust katavad madalad kukeharjaliigid ja kiiresti leviv südajalehine tiarell.
Tiigis elavad rohelised konnad ja roosad ning valged vesiroosid. Kaldal koguvad jõudu kukesabad ja päevaliiliad.
Südasuve lõhnastab rikkalikus värvivalikus leeklillepeenar.
Terrassi ääristavad roosakad ja punased roosisordid: pinnakatteroosid 'Meinaufeuer', 'Pink Swany', 'Rody', 'Satina', 'Aspirin' tüviroosi 'Aida' ümber.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar