Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
KOERUSED AIAS
14.04.2011 15:27 Tiina Tammet Loe kommentaare (0) Prindi

Heli Kullamaa peres on 1aastane isane saksa dogi ja 6aastane emane taani dogi. 1000m2 krunt Harjumaal.
Heli Kullamaa peres on 1aastane isane saksa dogi ja 6aastane emane taani dogi. 1000m2 krunt Harjumaal.

 Fotod: erakogud, Tiina Tammet

 
 
Koeri armastavale aiasõbrale on armsad nii neljajalgsed kasvandikud kui ka need, kes juuripidi mullas. Iga tegevus aias vajab aga kahtpidi läbimõtlemist – kuidas see mõjub aiale ja kuidas koertele.
Kuidas koeri ja aeda omavahel sobitada, jagavad kogemusi need, kes sellega edukalt toime tulnud.
 
  
Aidi kogemus
"Vanem koer, dogi Hermann kasvas koos aiaga. Püüdsin aeda planeerides arvestada ka tema vajadustega: et peab olema kohti, kus tohib aialippide vahelt naabri sõberkoeraga ninad kokku panna. Peab jätma ühe riba mööda ühist aiaäärt, kus sellesama sõberkoeraga edasi-tagasi joosta – pole mõtet võidelda loodusjõududega, pigem õpetada, et siin võib ja mujal ei tohi. Ka väikeses aias peab olema rõõmsal koeral võimalus "auringi" mööda "seajooksu" teha. Hermanni pealt nägin neid vajadusi järk-järgult, umbes samas tempos arenes ka aed. Noorem koer Elli tuli juba valmis aeda ja omandas kõik reeglid „valmis paketina“.
"Ei" käskluse omandamisele pöörasin rõhku: aias toimetades olid taskud koeramaiust täis. Nii kui oli näha, et koer hakkab astuma alale, kuhu ei tohi, või murus kaevama, siis kohe "ei" ja reageerimise korral maius. Toetasin kiitusega tegevusi õigetes kohtades, nt kui Elli läks muru asemel puukuuri muldpõrandasse auku kaevama, siis kiitsin. Kui juba on vaja kaevata, siis tehku seda kohas, kus võib. Päris ära keelata ju kogu lõbu ka ei tahaks. Aga kui koer otsustas keeldu ignoreerida, siis läks ta üksinda magamistuppa natukeseks järele mõtlema! Ja välja sai alles siis, kui ta enam väljasaamist ei nõudnud. Selle viimase nõuande eest olen selle andjale väga tänulik, see koera eraldamine mõjub minu meelest tõesti hästi, ja isegi riielda pole vaja.
 
Epu kogemus
"Aed sai rajatud koos kasvavate koertega. Alustasime 2004. kiviteede ja muruga, järgneval paaril aastal sai istutatud põhiline osa taimedest. 2005. aasta kevadel õnnestus meil leida soovitud tõugu koer ja endilegi üllatuseks võtsime ühest pesakonnast 2 kutsikat – emase ja isase. Tagantjärele pean seda kõige õigemaks otsuseks – väga palju koerusi, mis kindlasti taimede peal oleks lahenduse leidnud, sai hoopis kaaslase peal ära realiseerida. Omavahel mürades ja mängides oli neil pidev tegevus olemas ja ei tekkinud suurt vajadust pahandustega igavust peletada. Mängust väsinuna kukkusid külili maha ja magasid kuni uue seansini.
Esimesed paar aastat olid nad väga aktiivsed, mättad lendasid, kui koeraralli ümber maja käis. Tasapisi leiti ka endale lemmikkohad, kus mõnuga olla.
Kogu meie aia taimevalik sai tehtud teadlikult koerakindel, seega pole olnud vajadust ühtegi taime eraldi tarastada. Eesaias on peamiselt okaspuud, mitmesugused kadakad ja mägimännid, mida tuleb kasvu piiramiseks nagunii pidevalt tagasi lõigata. Tagaaia haljastus on lehtpõõsastest, mis taluvad tekkivaid koerakahjustusi üldse paremini. Marjapõõsad on tüvivormina. Kõik istutusalad on eristatud murust ja kaetud graniitkillustikuga.
Kui kutsikad koju tõime, siis püüdsin pidevalt neid jälgida ja kamandasin kohe „peenrast välja” kui koerad istutusalale läksid. Ilmselt oli peenra pinnase struktuuri vahe selgelt eristatav – graniitkillustik pole kõige käpasõbralikum pinnas, istutusaladesse nad siiamaani tõesti ei lähe. Jooksuhoos hüpatakse peenardest lihtsalt üle.
Hekialune männikooremultš on magamiseks hoopis mõnusam küljealune.
 
Ene ja Jaanuse kogemus
"Varem oli meil korter linnas ja maja maal. Koerad said võetud maale. Kuna seal ööbisime ainult nädalavahetustel, sai koeri võetud kaks, et üksindus ei kurvastaks. 2002. aastal tulid koerad linna vastrajatud 1000 m² aeda ja kahes suunas mõtlemist oleme pidanud kogu aeg kasutama. Kõik linnasoldud üheksa aastat on koerad aias lahtiselt liikunud ja mingit tungi hulkuma minna ei ole täheldanud.
Üksikuid puid ja põõsaid kaitseme maakividega, püüdes neid aia kujundusega sobitada. Peenraid kaitseb elektrikarjus, kuid elektrit karjuses kasutame mõnes kohas ja ainult mõnel päeval aastas, juhul kui reeglid on meelest läinud. Üldiselt tähendab punane traat peenra ees seda, et sealt ei tohi üle minna. Mäks peab sellest peremini kinni, elektriga õpetust on vaja tavaliselt Sälli pärast, kes kipub ka rokem auke kraapima, eks neid peab siis tasandama. Sälli hüüdnimi on „kaevur Kati“.
 
Kindlad nipid
Heli: "Aed sai planeeritud koeri arvestades, sest koerad olid mul enne kui aed. Alul olid emased koerad, kelle õpetamine oli lihtne. Kasutasin raadiopiiret, ning keelatud ja lubatud alad sai sellega kiiresti selgeks – emased koerad olid tunduvalt intelligentsemad. Möödunud jõuludest jookseb aias koos emasega ka isane saksa dogi, kes püüab pidevalt seatud piire painutada.
Aia rajamisel kasutasin professionaalide abi – esmase plaani tegi ajakirja Kodu & Aed kaudu Merle Kares, vastupidavate taimede valikut täiendas hiljem asjatundlikult aiandusfirma Sirjestiil."
 
Triin: "Meie aia loomisega sai alustatud samal ajal kui esimene kutsikas majja tuli. Kolme aasta pärast lisandus talle seltsiline ja nüüd on mõlemad täiskasvanud. Aed on veel poole peal.
Aktiivsem istutamine koeraga samale territooriumile tasuks ette võtta siis, kui koer on saanud vähemalt 2-aastaseks (vähemalt nende tõugudega, kes alati üritavad kõigis peremehe tegemistes kaasa lüüa). Muidu võib juhtuda, et äsja istutatud taim on järgmiseks hommikuks kas asukohta muutnud või on seda kärbitud rohkem kui vaja.
Kasutame koertele lubatud territooriumi piiramiseks nn nähtamatut aeda. Parimaks on osutunud mudel, millel saab impulsi tugevust vastavalt koera tundlikkusele reguleerida. Viljapuude ja maasikate kaitseks kasutame vajadusel linnuvõrku – toimib hästi, koerad enam puude najale üles ei hüppa ja oksi ei murra.
Muru külvijärgseks kaitseks oleme kasutanud vaiade vahele tõmmatud kollase-mustakirju kilest turvalinti, mis üllatuslikult toimis väga hästi. Väga väikeste, alla 0,5m põõsaste kaitseks oleme samuti kasutanud nelja vaia, mille ümber on erksavärviline kileriba. Isegi mänguhoos märkab koer neid linte paremini kui tumerohelist taimekaitse võret ja taimedest ei joosta lihtsalt üle. Kuna setteril puudub aluskarv, siis nende tõkestamiseks saab edukalt kasutada ka kõrgeid okkalisi põõsaid, nt pargiroose.
 
Suurim koerus?
Epp: "Akitadel on kalduvus auke kaevata. Need tekivad imekiiresti ja tavaliselt meile märkamatult. Kui otseselt pahateole peale ei satu, siis ei saa ka kedagi karistada. Ühe lemmik-kaevekoha likvideerisime istutusala rajamisega, aga kogu muru ei saa ju graniitkilluga katta. Hoolimata igasugustest nippidest tekib aeg-ajalt kuhugi ikka mõni lahe auk. Kõigile peavad jääma nende väikesed rõõmud.
Samas on akitad oma jahiinstinkti ja kaevurioskusega osutunud väga tõhusaks muttide peletajaks. Mutid ilmusid meie aeda paar aastat tagasi. Koerad kaevasid esimesed kuhilad lahti ja said mõned isendid kätte ka. Peale seda kadusid mutid meie aiast."
 
Triin: "Suurim probleem on olnud taimevalik kahel pool maja sissekäiku olevatele peenardele. Kuna seda ala märgistatakse kõige hoolsamalt, siis tundub, et okaspuude kääbusvormide kasvatamine seal on lootusetu."
Aidi: "Kui Hermann oli noor, tekkis tal rumal komme suuremad taimed üles kaevata ja vaadata, ega ma äkki midagi kavalat sinna maa sisse peitnud. Ühel hetkel taipasin, et ta kraabib üles ainult neid taimi, mida on mind ise istutamas näinud... Siis ma lihtsalt jätsin ta edaspidi istutustööde ajal tuppa. Aastakese pidin jälgima, et koer ei näeks minu istutamisi, edaspidi see komme tal lihtsalt kadus.
Elli-kutsikas hammustas mölluhoos potis roosiistiku täpselt pookekohalt pooleks. Ju ta leidis, et tore oleks sellest trepil seisvast tutist kinni haarata ja natuke tuuseldada.
Suurim mure on pissimine, eelkõige Hermanni suhe okaspuudega. Sinna vist tõesti suurt parata ei saa. Olen püüdnud okaspuude alused muid taimi täis istutada, et ta sinna ligi ei pääseks, või tõkestanud puude ümbruse mingite muude "installatsioonidega" - see natuke päästab. Emase koeraga on ikka pidevalt väikesed kollased "ufode maandumise" laigud muru peal. Kui need tekkimise järel kiiresti ohtra veega üle lasta, siis ilmub rohelus küll ruttu tagasi, aga alati ei satu ju värskelt peale."
 
 
Rõõmus koer, ilus aed
  • Kasvata aed koos koeraga.
  • Arvesta aeda rajades oma lemmiku tõu eripära ning sooga. Emase koeraga kannatab rohkem muru, isasega põõsad, eriti okaspuud.
  • Loo aeda alad, mis on koertele lubatud ja keela kindlameelselt need, kuhu nad minna ei tohi. Ole oma nõudmistes järjekindel.
  • Kasuta maa-ala turvamiseks raadiopiiret e nähtamatut aeda.
  • Vali koerakindlamad taimed.
  • Kasuta nutikaid aiakujundusvõtteid. Istuta taimed peenraäärest u meeter maad kaugemale ja kasuta pinnakatteks killustikku, millele koerad astuda ei taha.
  • Kaitse noori taimi kivide, anumate või võrguga. Vahel aitab ka kileriba taime või keeluala nähtavaks teha.
  • Tegele koertega, sest paljudes pahandustes on süüdi igavus. Kui noore koeraga aktiivselt tegeleda, kulub koera omapäi oldud aeg põhiliselt puhkamisele ja koduaia „kujundamine“ jääb tagaplaanile.
Ene ja Jaanus Sahk - peres pensioniealine segavereline hundikoer Mäks ja kolli Sälli, Haapsalu kesklinnas. Perekond Sahki aed sai Kodu Kauniks võistluse 2009. a aiafinalistiks.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar