Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
IGAVESTI NOOR AED
14.04.2011 15:26 Tiina Tammet Loe kommentaare (1) Prindi

Püsikuid jagab Ene mõne aasta tagant, see hoiab ta taimed vormis ning noorendab neid.
Püsikuid jagab Ene mõne aasta tagant, see hoiab ta taimed vormis ning noorendab neid.

Fotod: Aavo Leemets

 
 
 
Kes: Ene ja Tõnu Vikat +2 kassi
Kus: Murastes, 1100m² krunt
Tingimused: Paepealne vaene muld, kohati mullakihi sügavus ainult 30cm.
 
 
 
Suvila ehitati Murastesse ammusel nõukogude ajal, nüüd juba 40 aastat tagasi. Siis kehtis suvilakooperatiivides väga range kord: maja ümber eraldatud väikesele maalapile ei tohtinud isegi lillepeenraid rajada, võisid olla vaid ilupuud ja põõsad. Puhkamine väikses majakeses pidi olema täiuslik ilma potipõllunduseta. Ametnikud käisid kontrollimas ning liigsed istutused kästi likvideerida. Aastatega reeglid siiski paindusid ning sauna veerde mulda pandud nartsisse enam sibulakasvatuseks ei peetud.
                                                                                                                    
Roosidest kollektsioonaiani
Ene iluaianduslik huvi pärinebki pigem 1990. aastatest, mil aialapil sai hakata rohkem omatahtsi toimetama ning põnevaid taimi tuli korraga palju liikvele. Esimeste taimede hingeelu sai uurima hakatud küll alles peale ostmist. „Jugapuu vist oligi üks esimesi,” näitab Ene. “Ostsin ta Hansaplanti meeste käest, kui nad alles oma äriga alustasid ja käisid Tabasalu poe juures taimi müümas.” Raamatutest näpuga järje ajamine kasvatas jätkuvalt huvi taimemaailma vastu ning aed järjest mitmekesistus.
“Algul kasvatasin päris palju roose. Ostsin erinevaid ja uusi sorte, kõik tundus 1990ndate alguses nii värske ja põnev. Üks roos oli isegi peaaegu musta õievärviga. Aga et me ise tollal veel kohapeal ei elanud, siis ühel kevadel olid paljud supersordid aiast lihtsalt ära varastatud. See võttis tükiks ajaks isu ära ja roose ma ei olegi omale uuesti tahtnud. Paar üksikut potiroosi, mis on kingitud, need on jäänud,“ selgitab Ene.
 
Aed õpetab aednikku
Potipõllundus ei ole Enet kunagi paelunud, küll aga iluaiandus ja nii ongi aed tasapisi kasvanud just selles suunas. Juba seitse aastat tagasi kolis pere linnakorterist Murastesse ning nii kasvas suvila korralikuks elamuks. Endine suvilakooperatiiv andis aianduseks ka teatud eelise – siin ei olnud vanu marjapõõsaid ega viljapuid, mis oleksid uuele harrastusele ette jäänud. Krunt 1100 m² oli üsna loodusliku taimkattega, sisaldades nii saari kui ka sarapuid, kullerkuppe ja nurmenukke. Saarepuude ja lehtpuuvõsa metsik kooslus on tänaseks kultuursema ilme ees taandunud, kõrghaljastusest on alles jäänud väärikamad männid. Algul istutas pere krundile juurde kuuski, ent aastate kuludes on neid ruumi tegemiseks taas järjest välja võetud.
Põnevatest eksemplaridest kasvab maja seina ääres üks Eesti suuremaid magnooliaid. Seegi puu, nii nagu paljud teised aiaasukad, on oma õige koha leidnud alles pärast mitmendat asukohavahetust. Kuigi mulda on suhteliselt vähe, juuri katab aiakangas ning killustik, paistab puule kasvukoht meeldivat ning ta avab oma portselanõied kevaditi meelsasti.
„Mul on omamoodi kollektsioonaed, kuhu olen püüdnud sobitada juurdeostetud taimi. Kogemused on tulnud aastatega, väga palju olen taimi ümber istutanud. Tahan ise katsetada, mis taimedest saab ja kuidas nad kasvavad, pelgalt raamatutarkusest ei piisa. Kui näen, et nad kiratsevad, proovin järgmist kasvukohta, niikaua kuni õige koha leian,” ütleb Ene. Muidugi on mõni taim teadmiste vähesuse tõttu ka välja läinud.
Aiaplaani päris paberile joonistatud pole, kujundus on kasvanud koos teadmiste ja taimedega. Inspiratsiooni ning -ideid on Ene ammutanud nii kodu- kui ka välismaistest ajakirjadest.
 
 
Käärid ja peenrapiire
Aed on tähelepanuväärne seetõttu, et kuigi on suhteliselt eakas, ei ole ükski taim üle kasvanud. Liigirohke väikeaia pidamine nõuab omamoodi tugevat distsipliini – ei saa istutada kõike, mida hing ihaldab, sest muidu ei jääks elamiseks ruumi. Kasvavaid puid ja põõsaid tuleb pidevalt ohjeldada, muidu on taas kitsikus käes nii endal kui ka taimedel. Õnneks on perenaisel pidevalt käärid käes. “Mulle meeldivad pügatud ja vormipuud,” ütleb Ene. “Paljud inimesed pelgavad taimi tagasi lõigata. Mina arvan, et neid tuleb lõigata nagu juukseidki – kogu aeg korras hoida. Enamasti lõikan oma aia puid-põõsaid paar korda aastas, vajadusel ka sagedamini. Kärpimine hoiabki aia noorena ning ei lase puudel-põõsastel võimust võtta.“
Alati hoolt nõudvas servas muru ja taimede vahel on madal plastikliist. “See serv on mõeldud piirama nii muru kui ka perenaist,” muigab Ene, “et ma taimede soetamisega liiale ei läheks! Ma arvan, et tegelikult on aial tänaseks ümberistutamistega ring peal ja võiks ta paariks aastaks jätta rahus kasvama, nii nagu on.“
Tõnu ohkab seepeale kergendatult, aga pisut umbusklikult: “Pole midagi tüütumat kui see, et kõik on justnagu korras – ja siis tuleb Ene jälle jutuga, et mõni taim on vaja teise kohta ümber kaevata!”J
Suure osa aia rohelusest moodustavad okaspuud. Nende vahel kasvab püsililli ja lehtpõõsaid nii põõsaste kui ka tüvipuudena. Kohad, mis kevadel sibullillede päralt, saavad peale nende õitsemist suvikutest katte – nii ei jää istutuste vahele tühje auke. Varakevadist ja sügisest aiaelu pikendab katusega terrass, mida põhiliselt ehivad lopsakad petuuniaamplid.
Mõnus istumiskoht on paigutatud istutusala serva, nii sulandub see taimestiku vahele ega kerki liigselt esile.
Lookleva servaga raamistus ümber keskse murupinna muudab väikese aia avaramaks.
Terrass.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar