Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
VÄIKE UNISTUSTE MAJA, AED PEALEKAUBA
14.04.2011 15:25 Tiina Tammet Loe kommentaare (8) Prindi


Paraja suurusega oma kätega rajatud suvila.
Paraja suurusega oma kätega rajatud suvila.

Fotod: Aavo Leemets

 
 
 
Kes: Vilja-Leena Kaasik-Runnel  ja Arne Runnel
Kus: Suvekodu Lääne-Virumaal Arukülas
Mis: metsa veeres, põllu ääres ~2000 m² kivist ja savist pinnast
Romantiline südasuvine tee viib läbi kuldse viljapõllu ja keerab enne metsatukka kivide vahele õuele.

 

 
„Minu suvekodu on küll äärmiselt lihtne, kuid eriline selle poolest, et on rajatud kohale, kuhu kolhoos oli põldudelt lõputult kive kokku vedanud. Ümbruse kujundamisel oligi eesmärgiks leida igale kivile sobiv koht. Ka taimed on kodumaised.
Suvila ehitasin ise. Ehitamist ja ümbruse kujundamist alustasin 8 aastat tagasi, siis, kui olin juba pensionieas lesknaine. Saadan pildid sellepärast, et Eestis on väga palju inetuid kivihunnikuid, millest võiks hea tahtmise juures midagi ilusat teha.”
Kõlab uskumatuna, eks ju? Kuidas ehitab pensionieas lesknaine ise endale suvekodu ja aia? Selline lugu tõstab eneseusku meisse, eestlastesse ja naistesse. Saame hakkama paljude asjadega, kui vaid jätkub tahet ja pealehakkamist!
 
Igatsus looduse järele
Vilja-Leena on elanud valdava osa elust linnas, kus ta on praegugi ametis meditsiinitöötajana, kuid tema juured pärinevad maalt. „Sageli käisin suvel vanematekodus, venna juures aitamas. Elu muutus ning vanemate maja tuli maha müüa. Mul oli aga suur tahtmine saada oma kohta, kus suvel olla ja õues toimetada.” Vilja-Leenal on kaks poega ja tütar, nüüd juba kõik suured ja oma elu peal. Üks poegadest oli ostnud Rakvere lähedal vana talukoha. Tema lubas emale oma maad niipalju, kui vaja oli.
„Eks noored tahavad ikka omaette olla ja mina tahtsin ka. Mulle sobis see koht poja juures väga hästi. Siin olid küll kunagise maaparanduse aegu kokku lükatud kivihunnikud, toominga- ja lepavõsa, kuid avar vaade põllule ja samas põhja poolt kaitsev metsatukk moodustasid sobiva sopi,” selgitab naine oma valikut. "Lagedat kohta peaaegu ei olnudki. Maha sai võetud üheksa suurt puud ning enamik ka välja juuritud. Siia sai tehtud põllu veerest ka eraldi sissesõidutee, et poja perega üksteist ei segaks. Samas tuleb vesi ja elekter poja majast, ühises kasutuses on suitsusaun ja kemmerg. Ühiselt on kergem majandada, samas on mõlemal soovitud privaatsus.
 
Tahtejõuga tehtud maja
Ega Vilja-Leena ise ka ei uskunud, et ta millegi sellisega hakkama saab ja imestab tagantjärele isegi. „Kolm aastat ehitasin seda väikest maja, mul on 3 last, abikaasa oli surnud ja raha eriti ei olnud!“
Kaheksa aastat tagasi suvila plaane joonistades arvas ta esialgu, et teeb kivihunniku peale vaid väikese putka, kuhu mahuks voodi, laud ja tool. „Olin tol ajal üksinda ja suuremaks ruumiks polnud vajadust,“ räägib ta suvekodu saamisloost. Aga lõpuks sai tehtud ikka korralikum.
See pidi olema tohutu tahtmine, mis eesmärgi suunas vedas. „Sõitsin Rakverest jalgrattaga peale 24-tunnist haiglavahetust – buss käis siia vaid üks kord päevas ning ei tahtnud selle aegadest sõltuda. Viis kilomeetrit eemalt saeveskist ostsin odavamat metsakuiva materjali, sest eelarve oli napp. Mõtlesin, et ehitan ju esimest korda ja ehituskvaliteet on vilets – siis polegi tippmaterjali vaja. Aga näe, on kestnud küll ja kestab veel edaspidigi.“
Maja toetub nurgakividele ega puutu maaga kokku – kerghoonel pole vundamenti. Et omal oskusi nappis, käis naine õppimas teiste pealt: "Ma polnud isegi kasvuhoonet teinud, rääkimata majast." Õnneks ehitas sealsamas lähedal üks mees samal ajal suvilat, tema pealt sai töövõtteid vaadata.“
Seinad pani naine ise püsti ja eks aeg-ajalt käis abilisi ka – sarikate ja katuse panemisel. Pliidi, soemüüri ja korstna tegi asjatundja. Aga aknad sättis perenaine algul venna juhendamisel, hiljem ise oma jõu ja tarkusega ette. Majake on mõeldud suviseks kasutuseks, seinad saepurutäidisega, põrand ja lagi soojustatud. Ka sügiseti on siin ikka oldud, sest langevate lehtede aeg on erakordselt ilus.
Nüüd, kaheksa aastat hiljem, on Vilja-Leenal oma kätega rajatud suvekodu ja kaunis aed, viis lapselast ja ka uus meestugi kõrval.
 
Väljatõste: „Need on minu pensionipõlve rõõmud, kui ma saan maal olla ja ise teha. Ma naudin seda.“
 
Kivid kõikjal
Kive on siin igal pool, maa sees ja peal. Õigemini oli igal pool, sest nüüdseks on neid grupeeritud kuhjadeks, kiviaedadeks ja kiviktaimlaks. „Kivid olid algselt igal pool ees, nii et ei saanud ehitusmaterjaligi lähedale tuua, pidi neid eest ära veeretama ja tõstma,“ meenutab perenaine. Aga poeg oli ka abiks ja nii neid saigi kangiga eest veeretatud (tuleta meelde Newtoni III seadust!).
Väikese käsikäruga neid veeti ja laoti kenadeks kiviaedadeks. Nende peale läks hulk aega – kive peab ju vaatama, valima ning sobitama, et aed ümber ei vajuks. Kiviaiad on laotud maa peale, kuid külmakergitusi pole siiani vaja olnud parandada.
Kiviktaimlakuhjadega on samuti palju mässamist olnud – ikka olid sügisel paikapandud kivid ja istutatud taimed kevadeks paigalt nihkunud ja alla vajunud. Kevadel tuli kõik jälle uuesti teha.
Praeguseks on Vilja-Leena uuesti abielus ning abikaasagi tööle käed külge löönud – värav, laud ja pingid on just hiljuti tema tehtud. „Kasutame põhiliselt olemasolevaid materjale ja püüame vanast uut teha, mitte liigselt kulutada. Kastmiseks kogume ja kasutame vihmavett,“ on perekond asjatu tarbimise vastu.
 
Tavalised taimed
„Siin kasvavad vaid kõige tavalisemad taimed,“ tutvustab Vilja-Leena oma aeda, kus muru on hoolikalt niidetud ja muruservad labidaga sirgeks löödud. Kuigi maa on kohutavalt savine ja kivine, edenevad taimed siin hästi. Ilmselt just sellepärast, et siia on valitud need, mis hästi hakkama saavad.
„Kõik ei taha siin kasvada, päeval on suhteliselt pime ja põuasel suvel tõmbavad suured puud maa kuivaks. Proovin algul väheste taimede peal, kui neile sobib, olen juurde istutanud. Kui sugulased külla tulid, palusin neil tuua ainult kodumaiseid aiataimi. Mul on ainult üks roos, seegi kingitud - mulle ei meeldi taimi poputada, sõltuda sellest, et peab midagi õigel ajal katmas käima,“ jutustab Vilja-Leena, kelle suurteks lemmikuteks on sinaka lehega hostad ja pojengid. Kevadel säravad aias tulbid, nartsissid ja krookused. Kivikuhjadelt leiab padjandtaimi ja kukeharjaliike, sekka täidab tühja kohta mõni suvelill.
Metsa poolt kasvavad kõrged kuused ja looduslikku järelkasvu andvad hõbehaavad, põllu poolt piiravad krunti lopsakad istutused parasjagu õitsevate hortensiate, flokside ja tulinelkidega. Volüümi lisavad pojengide jt kõrgekasvuliste püsikute lehed.
Peenarde otsast juhatavad kiviaed ja humalasse mattunud väravakaar aedviljamaale, kus madalas õhtupäikeses punavad sõstrad ning küüslaukude krussis õiespiraalid.
„Olen lasknud siia tuua nende aastate jooksul vist küll üle kahekümne koorma sõnnikut ja 25 tonni mulda, sest siin ei ole õieti pinnast, mille peal taimed kasvada saaksid.“
Mets on inimkäte töö ees tasapisi taandunud. „Hõbepapleid kiusab haigus ja kuuskedele paistab ürask liiga tegevat. Aeg-ajalt tuleb jälle mõni kuivanud puu maha võtta – aga teeme seda siis, kui kohe ära saame koristada,“ selgitab peremees. Metsast on maja juurde kasvama jäetud paar näsiniinepõõsast, millest on lõikamisega kujundatud väikesed puud. Kevadeti on need varakult roosasid õisi täis ning õhus levib õrn lõhn. Metsaservale on juurde istutatud noori kaski ning aedviljamaale viljapuid.
Kooli tervishoiutöötajana on Vilja-Leena kiirel kevadajal küll koolis ametis ja saab maal vaid nädalalõppudel kiiremaid toimetusi teha. „Seevastu on suvi vaba ja siis võib maaelu täiel rinnal nautida,“ ootab toimekas proua juba uue hooaja algust.


Kivide toel on rajatud kiviktaimlakuhjade vahele paigutatud veesilm. Taamal juhatab humalaväravköögiviljaaeda.
Suve teisel poolel õitsevad kukeharjad on maamesilaste lemmikuks.
Metsaalusest kasvama jäänud harilikku näsiniint püüab perenaine vormida väikeseks puuks.
Aia serva piirab hortensiapõõsaste ja keskmisekasvuliste püsikutega istutusala. Kaugemal alustab köögiviljaaeda kasvuhoone.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar