Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
TÕNISSOODE 12 KUUD
14.04.2011 15:25 Kodu & Aed Loe kommentaare (0) Prindi

Aia selgroog loodi 8 a tagasi professionaali, Ülle Grišakovi abiga: igale tegevusele otsiti sobiv koht, vaadati üle krundi piirded, valiti kujundusjoonis, reguleeriti suhtlust naaberaedadega ja leiti taimed. Vasakul on näha välikamin, paremat kätt on tõstetud kiviktaimla ees kiviringis puhkeala. Niitmisel järgib Vambola kaarjat joont, nii et suure murupinna muster hakkab kujundusega kaasa mängima.
Aia selgroog loodi 8 a tagasi professionaali, Ülle Grišakovi abiga: igale tegevusele otsiti sobiv koht, vaadati üle krundi piirded, valiti kujundusjoonis, reguleeriti suhtlust naaberaedadega ja leiti taimed. Vasakul on näha välikamin, paremat kätt on tõstetud kiviktaimla ees kiviringis puhkeala. Niitmisel järgib Vambola kaarjat joont, nii et suure murupinna muster hakkab kujundusega kaasa mängima.

Kes? Anu ja Vambola Tõnissoo, Villem (11) ja Aide (18)
Kus? Tallinnas Veskimöldres.
Mis? 1500 m² linnaaed, ristkülik põhja-lõuna suunal.
Eritingimused? Näljane liivane maa, krundi idaküljel kõrged männid.

 
 
Kui tänavused võistluse Kodu kauniks! finaaliaiad Virust Võruni olid augusti lõpuks läbi käidud, ei olnud žürii veel üksmeelele jõudnud. Auhinda näisid väärivat paljud – armas maakodu-aed, võimas taimedžungel, haarav kujundus… Kired hakkasid tuba juba kuumaks kütma, kui aiatark Eneli Käger asus hindamistahvlile oluliste punktide taha ristikesi tõmbama. Joon all, oli otsus üksmeelne: peapreemia pälvib aed Veskimöldre mändide all.

Keegi pole kõiketeadja
Kümme aastat tagasi Veskimöldresse kolides oli pere esimeseks eesmärgiks majaehitus. Kulus aasta-kaks, enne kui ka aiale pühenduti.

Anu meenutab: „Esialgu tegutsesime iseenese tarkusest. Aga mõnigi kord seisime selliste küsimuste ees, kus kummalgi ei olnud teadmisi ega kogemust. Üks selliseid näiteid oli kiviktaimla rajamine. Mändide all oli selleks looduslik kõrgendik olemas. Tõime paekive, ladusime serva ja istutasime taimed. Aga pärast esimest talve oli hoole ja armastusega tehtud kiviastmetest alles ainult puru… See pani mõtlema, et hoolimata tahtest me ikka ei jaga kõike veel väga hästi. Saime alles aiakujundajalt teada, et kasutada tasub ainult käsitsi õigest kihist murtud paasi, muu ei pea lihtsalt vastu.“
Seega pöörduti aia põhialuste paikasaamiseks professionaalse aiakujundaja, Ülle Grišakovi poole. Tema aitas lahendada üldplaneeringu, pakkus välja kujundusjoonise ning nõustas paljudes praktilistes küsimustes. Mõnigi asi sai seejuures täiuslikult paika, osa tollastest lahendustest on Anu ja Vambola aga tänaseks omal käel edasi arendanud. Aed ju kasvab ja muutub iga aastaga.
 
Ajatu aed
Eeskujulik õueruum seisab neljal elevandil. See kätkeb endas tegutsemisvõimalust kõigile pereliikmetele, praktiline pool on lahendatud silmatorkamatult ja ökonoomselt, hooldus on perele jõukohane ja esteetiline pool – kompositsioonil põhinev ilu – toidab meeli igal aastaajal. Tõnissoode aia kandetalad on kõik võrdselt prisked ja tublid.
Liivakollase kivivoodriga maja paikneb üsna tänava ääres. Eesaia idapoolne osa, värava ja garaaži vaheline ala on sillutatud. Sillutis jätkub maja nurga taha kitsamasse külgaeda, mis on pidevas varjus. Seal, maja kõrvalukse ees, on majandusõu –prügikast, panipaik, veekraan. Eesaia läänepoolse, muruga kaetud osa keskel kõrgub valge lipumast.
Tee aeda viib läbi läänepoolse külgaia. Pilk kinnitub kõigepealt värava kõrval kasvavale pojengile, ning libiseb siis mööda katkematut aiaäärset haljastust loodenurgas kasvavast kasest tagaaia sügavusteni. Külgaed on piisavalt avar, et mahutada Villemi turnimispuid, mida vastavalt poisi kasvamisele kombineeritakse ja kahandatakse.
Turnimispuude taga tungivad aiaäärsed taimed terava ninana murupinda. Seal püüab pilku kõrgete elupuude, siberi kontpuude, vormi pügatud elupuude ning – üllatus! – jaapani enelate kompositsioon, mida elavdavad kivid ning püsikud: päevaliiliad, astilbed jt. Peenrale avaneb majaäärselt kaetud terrassilt ilus vaade.
Peenrajoon jätkub aiaäärse puidust võreseinaga, millel kasvavad kuslapuud, ning laieneb aia tagaosas päikest nautivaks puu- ja köögiviljaaiaks. Tarbeaia teine serv lõpeb õunapuude ja maasikapeenardega, mis on ideaalsed partnerid puhkealale – kiviringi keskel asuvale rippkiigele ja seda piiravale puupingile. Selle eest viib paekividega sillutatud tee mändide alla rajatud välikaminani.
Krundi edelanurgas on kivimultšiga kaetud kiviktaimla. Sinna on paigaldatud ka valgustus, mis pimedal ajal männitüved dekoratiivselt esile toob – silmas pidades seda, et siseruumidest avaneb läbi veranda suurte klaasakende vaade aeda.
Kogu aia planeering allub ühtsele kujundusjoonele, ringide teemale, mis sobib tänapäevase, lihtsa ja sooja ilmega majaga. Kaare kujund kordub ka maja viiluaknal.
Hoolitsetus, ennekõike aga ilus kujundusjoon ühendab köögiviljaaia iluaiaga. Omamoodi kordub siin kauge ajalugu – sellist põhimõtet kasutati juba renessanssaias.
 
Maalt linna, kogemused pagasis
Anu ja Vambola peres põimuvad Audru ja Mulgimaa juured. Mõlemad on põllumajandusülikooli haridusega – Anu raamatupidaja, Vambola põllumajandusinsener.
Anu ütleb, et mõlema peres on alati olnud kasvuhoone ja kartulimaa. Teadmise, kust ja kuidas toit lauale jõuab, said nad juba lapsepõlvest. Ning oli endastmõistetav, et selle kogemuse edasiandmiseks tuleb ka oma aeda rajada korralik köögiviljaaed. „Lastele tuleb õpetada, et miski ei tule lihtsalt niisama – saagi saamiseks tuleb teha tööd ja veidi vaeva näha.“
Anu „aiandushulluse“ juured on lapsepõlves. „Audrus elasid meie naabruses kolm ingerisoome naist, kellel oli nii uhke aed, millest nõukogude ajal ei osanud keegi isegi und näha. Minu suureks unistuseks oli, et saaksin ka endale kunagi midagi sellist. Ja näe, kui suur jõud on mõttel!“ ütleb Anu. „Eks ma nakatasin sellega ka abikaasa.“
Vambola on niigi alati loodusega sina peal olnud, tema vanemadki on elukutselt agronoomid, kes Sakus 80ndatel uue kodu rajasid. Kuigi elukohaks sai korter, oli aiamaa üks osa igapäevasest elust. Vanematelt saadud nõuanded on Anule ja Vambolale mõnigi kord marjaks ära kulunud.
 
Hooldus: põhimõtted ja pähklid
Aias on kaks põhilist hooldusalust: muru ja köögiviljaaed. Muruniitmine on Vambola südameasi ja seda teeb ta korra nädalas. Anu naerab, et kui nad veel „noored ja tegusad“ olid, kasteti ka muru pidevalt. Mõne aasta eest aga leiti vanemaks ja rahulikumaks jäädes, et kesk suurt põuda mõjub haljendav muru veidralt – see ei ühti nende arusaamaga looduslikust aiast. „Nüüd laseme asjadel lihtsalt sündida ja väga palju ei sekku. Nagu taevaisa armust tuleb, nii saab! Pead eneses leidma julguse lasta murul kollaseks minna. Ju on sedagi vaja,“ arvab Anu.
Tarbeaiaga on aga teine lugu. See saab kogu aeg vett ja Anu rohib seda korra kahe nädala jooksul. Eesmärgiks on ju siiski saaki saada! Pakiväetist saavad kevadeti vaid maasikad, muu turgutus tuleb aiamaal seisvast plastmassist kompostritünnist, kuhu lisatakse järjest kõik muruniidus. Selle kaevab Anu peenrasse niipea, kui mõni kultuur valminud, hiljemalt sügisel. „Meil ei ole vaja oma porgandit ega hernest vägisi priskemaks saada. Oma murukompostist piisab täiesti,“ ütleb ta.
Linnaaia puhul on kõige suuremaks probleemiks tema sõnul see, et aiajäätmeid ega ülejääki ei ole kuhugi panna. „Näiteks maasikalehed – need tuleb ju põletada, kui tõbi kallal. Ja kõik need oksad ja lehed… Linnas ei saa teha nurka mingit prügihunnikut, maa-aias ei kujuta sellist probleemi ettegi! Isegi kompostiväljakule viimise eest tuleb maksta. Meie kogume oma jäägid 100liitristesse kottidesse, mille firma Eesti Jäätmeringluse OÜ kümnekaupa ära viib.“
Kuigi tegu on linnaaiaga, on siin „loodust“ kui palju. Teiseks probleemiks on Anu sõnul varesed. „Kord koukisid nad juba lume alt välja lõhnava kuslapuu ja nokkisid pungad ära! Kuulsin kelleltki, et varestega tuleb rääkida. Sain õige vihaseks, läksin keset õue ning ütlesin valjult: „See on minu aed ja ma toimetan siin selleks, et oma lastele saaki kasvatada ja teie ei ole siin teretulnud!“ Ime küll, aga tõesti jäi nende rünnakuid vähemaks! Kui ma nüüd õue lähen, siis kuulen, kuidas üks karjub kõvasti ja teised teevad vehkat.“
Peale vareste kipuvad aias võimutsema ka musträstad, kes jäävad võrku kinni ja teevad pere noorematele sellega kurba meelt. Perel on pildid isegi oravast, kes näppas peenrast võrgu alt välja turritava maasika, võttis selle esikäppade vahele ja sõi. Nõmmel-Pääskülas ei ole inimene õnneks suutnud loodust oma linnast täiesti välja tõrjuda!
 
Aed oma parimas aastais
Anu tunneb aiatööst tõelist naudingut. „Aia juures on kõige parem see, et peale tööd saab alati midagi teha. Aed ei lase tühjalt olla – ikka lähed ja nokitsed emakese Maa kallal,“ ütleb ta.
„Meie aias kasvavad need taimed, kellega me sobime. Igaühte ootad, vaatad, kuidas ta kevadel tärkab ja sügisel kuhtub. Kõige südamelähedasemad on võib-olla pojengid, kelle kodunt Audrust tõin.“
Anu ütleb, et kuigi õues ei lõpe töö kunagi otsa, on aed tervikuna tema jaoks küpseks saanud – see on jõudnud oma parimasse ikka, et täita pere unistused.


Muljed võiduaiast
 
Kommenteerib Kodu Kauniks 2009 aiažürii liige Eneli Käger.
 
Petlik esmamulje: ei midagi erilist, tavaline korras aed. Ei midagi keerukat, haruldast ega jalustrabavat.
On olemas kaht tüüpi aedu – endale ja külale. Külale rajatud aed on vaadeldav üle aia ja paikneb peamiselt maja seina ääres. Endale rajatud, nagu see pereaed, on vaadeldav toast, terrassilt ja puhkenurgast. Õige aed on pere nägu, peab silmas pere vajadusi ja ei orjasta inimest oma lõpmatu rohimise, niitmise, lõikamise ja kastmisega. Aeda peab olema aega ka nautida.
 
Pilgupüüdjad
Esimeseks pilgupüüdjaks sai tarbeaed, kus korralikult piiritletud peenrad ja teed moodustavad geomeetrilise mustri. Raamitud täiuslikkus, kus kasvas maasikatest maitserohelise ja varajase kartulini, oli piiritletud lillevööga.
Pean tunnistama ausalt, et kui tarbeaed poleks olnud nii täiuslik, oleksin väravale palju lähemal märganud vormilõigatud jaapani enelaid. Just neid peaaegu lõpmatuseni ära tüüdanud jaapani enelaid, mis kohustusliku elemendina kasvavad igas aias ja haljasalal, kuid on vastupidavusega siiski ka pea asendamatud. Olen olnud alati arvamusel, et aedniku kõige paremaks sõbraks on aiakäärid. Kuigi nii jaapani enelad kui elupuu keravormid on juba loomupoolest pehmed ning ümarad, siis kääridega kaasa aidates on tulemus meeldivalt üllatav.
Tähelepanu köitsid ka õhulised valged ronitaimede toed, mis pakuvad tuge nii taimedele, kuid on oma ruumilisusega ka silmale huvitavad.
Jalge ette vaadates jäi pilk pidama istutusalade ja muru piirdele. Alalisele probleemile leiti hea lahendus. Sügavimmutatud terrassilaud saeti poole õhemaks, et oleks lihtsam istutusalade kuju jälgida. Selleks, et külm piirdeid üles ei kergitaks, kruviti lauad vaiade külge ja rammiti korralikult maasse.
 
Selle aia suurim õppetund
Kui pere oli asunud rajama oma aeda, teadsid nad täpselt, mida tahtsid. Kui aed hakkas oma teadmiste nappusega käest ära minema, pöörduti abi saamiseks aiakujundaja poole. Tihti puudub meie inimestel julgus astuda sellist sammu ja tahetakse iga hinna eest ise teha. Alati pole vaja tellida kalleid plaane ja haljastajate meeskonda, vaid võib piirduda konsultatsiooniga, et jõuda selgusele, kuidas teha just OMA AED.
Külgaia ehteks on suurepärane kompositsioon. Kahuste siberi kontpuude taustal mõjuvad vormipügatud elupuud ning jaapani enelad eriti efektselt. Värvi lisavad violetjaspunased astilbed, kaunis kukehari ja helmikpöörised, päevaliiliad jt. Kõrval kordavad kontrasti sammasjad elupuud ja kohevad murelipuud.
Kiviktaimla ees pulbitsev veesilm mõjub loomulikuna: suurt allikarahnu seovad ümbritseva kivimultšiga ebakorrapäraselt asetatud munakad.
Veranda on hilisem juurdeehitus, sealt avaneb tagaaiale kaunis vaade. Tagasihoidliku valgusti abil löövad männitüved õhtuti pimeduses särama. Paekividest servad on väga hästi laotud, kiviringi serval moodustub kolmnurksetest kividest tore sik-sak-muster.
Lõunapäikest nautivat moodsat köögiviljaaeda eraldab murust suvelilledele mõeldud peenar, kus tänavu kasvavad peiulilled. Aias kasvavaid viljapuid – mureli,- ploomi- ja õunapuid – ei ole koondatud traditsiooniliselt ühte gruppi, vaid neile on antud kujunduses oluliste ilupuude roll.
Aia tagaseina moodustab võrkaed, mille najal on metsviinapuul lust turnida. Naabrite vahel ei ole pilku põhjalikult takistavat piiret, sest vaade vastasaeda aitab mõlemal nn varastatud vaate näol mõjuda tegelikkusest avaramana.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar