Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
SITKED TAIMED SUVEKOJU
14.04.2011 15:24 Kodu & Aed Loe kommentaare (1) Prindi

Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) on tõeline „vanaema õuetaim“, rikkalikult õitsev, ilus vaadata, aga siiski vähenõudlik ja seemnetest hästi paljunev. Lepib nii päikesepaiste kui ka poolvarjuga, ei ole pretensioonikas ka kasvupinnase suhtes.
Harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca) on tõeline „vanaema õuetaim“, rikkalikult õitsev, ilus vaadata, aga siiski vähenõudlik ja seemnetest hästi paljunev. Lepib nii päikesepaiste kui ka poolvarjuga, ei ole pretensioonikas ka kasvupinnase suhtes.

Tekst: Anna-Maija Gruber
Fotod: Pekka Ailio

 
  

 

 

 

Maamaja aed püsib ilusana, kui sinna istutada vähenõudlikke püsikuid, mis kannatavad igasugust ilma, nii päikest kui äikest. Suvekodu juurde tasub üldse valida pikematki aega endaga ise toime tulevaid, vähe hooldust nõudvaid taimi.

Iga ilma kangelased
Viimaste aastate viletsavõitu ilmad on muret teinud paljudele aiapidajatele, taimi kiusavad kord pikad põuaperioodid, kord kauakestvad vihmasajud. Kui aed näeb suure osa ajast välja nagu märja kasukaga kass või kurb kõrbemaastik, siis tasub taimevalik põhjalikult üle vaadata. Ei paku ju mingit silmarõõmu vihmast vettinud kultuurroosid ega krõbedaks kuivad lehed.
 Ülemaailmsed kliimamuutused on ka meie kohalikud ilmakaardid nii segi pööranud, et aastaaegade kohta käivad vanarahva tarkused enam ei kehti. Õnneks on vanade kodumaiste taimesortidega hoopis teine lugu! Igasuguste oludega harjunud sitke hingega püsikud on ka kapriissete ilmadega kohanenud ja peavad vastu mis tahes ilmamuutustele.
 Pole siis ime, et trend on vastupidavamate taimesortide laiemale levikule. Taas on ausse tõusnud näiteks vanad põõsasroosid???kas mitte meil nt kibuvitsa sugulased???, samuti mitmed muud vanad taluõuetaimed, kes suudavad trotsida ilmamuutusi.
 
Väljakutsed aasta ringi
Sagedased suve- või sügisvihmad, mis lehestikku ja õisi haledalt piitsutavad, on veel väike mure, mis taimi proovile paneb. Hoopis suuremaks nuhtluseks võivad olla vahelduvad talveilmad, lumepiiri nihkumine üha kaugemale põhja poole ning pinnase sagedane hootine külmumine ja sulamine talve jooksul. See mõjub hävitavalt talvekaitseks paksu lumevaipa vajavaile taimedele, samuti neile liikidele, mis on harjunud mandrilise kliimaga – soojade suvede ja külmade lumiste talvedega.
 Ka sel põhjusel on maamaja ümbruse taimestamine vastupidavate sortidega muutunud varasemast tähtsamaks. Muul moel on raske suvekodu aeda korras hoida.
 
Istikust või seemnest?
Paljude maamajade õuedel kasvab veel vanast ajast säilinud „vanaemade aegseid“ püsikuid. Neid ei maksa ära põlata, neile tasub anda kasvuruumi ja arenguvõimalusi.
 Suvekodu aeda kas turult või aiakauplusest uusi taimeistikuid hankides tasub ka nende päritolu uurida, sest sellest sõltub nende vastupidavus meie tänapäeva muutlikes ilmaoludes.
 Aeganõudvam ja pikaldasem, aga ka turvalisem viis on püsikute kasvatamine seemneist. Eelistada tasub „maatõugu“ vm ilmastikukindlamate taimede seemneid. Aga ka õrnematel liikidel on rohkem ellujäämisvõimalusi, kui nad on kasvanud kodumaiste taimede seemneist ja juba algusest peale harjunud siinsete oludega.
 
Armastust ja karmi kätt
Paljud suured ja vastupidavad püsikud kasvavad meelsasti palava päikese käeski, ajades juured sügavale pinnasesse, kust nad saavad piisaval hulgal niiskust. Kui juurestik laieneb ja taim vajab lisaruumi, siis tuleks talle seda ka anda, et kasvukohas ei tekiks liikidevahelist konkurentsi.
 See tähendab püsikupeenra uuendamist mõne aasta tagant – juurepall võetakse välja, jagatakse osadeks ja istutatakse uuesti hõredamalt. Ühtlasi võib peenramulda parandada, kuigi vanad sitked taluõuetaimed pole ses suhtes sugugi pirtsakad.
 Jõudsa kasvuga püsikute eluruumi piiramine võib osutuda vajalikuks ka selleks, et nad ei hakkaks naabreid ahistama. Nii mõnedki hoogsalt levivad liigid võivad teisi, tagasihoidlikumaid, lausa lämmatada, kui neid õigel jala korrale ei kutsuta. Selleks tuleb kätte võtta labidas ja võõrale pinnale tungivaid juuri piirata.
 Paljud vanad taluõuetaimed kasvavad üpris kõrgeks ja vajavad seetõttu toestamist. Põõsana lokkavaid lillepuhmaid võib toestada näiteks võrkaia jupiga, mis keeratakse ümber taimevarte, kus lehestik selle varsti katab. Sama hästi võib kasutada looduslikku materjali - pajuvitsu vm.
 
Seemnest südilt tärkavad püsikud
 
Külvatud seemneist kindlalt tärkavaid kodumaiseid taimi:
  • sinine käoking (Aconitum napellus)
  • harilik rõngaslill (Lavatera thuringiaca)
  • suureõieline härjasilm (Leucanthemum suberbum)
  • suur tähtputk (Astrantia major)
  • harilik kurekell (Aquilegia vulgaris)
  • harilik raudrohi (Achillea millefolium)
  • harilik seebilill (Saponaria officinalis)
  • ungari mesiohakas (Echinops bannaticus)
  • mägijumikas (Centaurea montana)
 
 
 Oranžikaskollaste õitega hambuline kobarpea (Ligularia dentata) ’Desdemona’ pürgib kõrgusse ja tal on ka esinduslikud suured lehed. See poolvarjutaim tahab niisket kasvupinnast.
Kaunis kollane angervaks-raudrohi (Achillea filipendulina) toob vihmaselgi päeval aeda päikesepaistet. See taim on umbes meetriseks kasvava võsa-raudrohu saksikuvõitu, peenem sugulane, aga samuti vastupidav, talub ka põuda. Kõige lihtsam on teda paljundada istutamise teel. Säilitab värvi ka kuivlillena.
Pilkupüüdvate kobarpeade valik on rikkalik. Harilik kobarpea (Ligularia sibirica) lepib nii päikesepaistelise kui ka varjulise kasvukohaga.
Igiammusest ajast tuntud ilu- ja ravimtaim harilik varemerohi (Symphytum officinale) on justkui kõigi sitkete taluõuetaimede võrdkuju. Seda räägib ta nimigi: hooned võivad olla juba varemeis, aga tema kasvab edasi. Kui see ürt on juba kuskil juurdunud, siis temast naljalt enam lahti ei saa. Õied võivad olla sinivioletsed, punased või valged.
Täpiline metsvits (Lysimachia punctata) on napilt meetrikõrgune püstise kasvuga püsik. Oma maa-aluste võsunditega levib ta väga jõudsalt ning vajab seetõttu kas ranget piiramist või avarat kasvuruumi, et ta teisi püsikupeenra taimi ei lämmataks. Õitseb pikalt juulis-augustis.
Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus) õis avaneb selle lille nime kohaselt vaid üheks päevaks. Samas õisikus on aga hulganisti uusi, üksteise järel avanevaid pungi, nii et õieilu jätkub kauemaks. Paljundada saab taimi nii istutades kui ka seemneid külvates.
Pilkupüüdvate kobarpeade valik on rikkalik. Harilik kobarpea (Ligularia sibirica) lepib nii päikesepaistelise kui ka varjulise kasvukohaga.
Pilkupüüdev, tublisti meetri kõrgusele küündiv ungari mesiohakas (Echinops bannaticus) armastab päikesepaistet ega karda kuivust. Sammasjuur tungib sügavale mullapinda, aga taime on siiski üsna kerge ümber istutada ja jagamise teel paljundada. Kuivlilledeks sobivaist violetseist nuttidest ilmuvad välja pisikesed kenad sinised õied. Uusi taimi on lihtne kasvatada seemneist, mis ka iseenesest levivad.
Käokingad (Aconitum), ammustest aegadest tuntud kaunid püsililled, armastavad poolvarju ja õitsevad suve lõpus. Tuntuim neist, sinine käoking, võib sirguda kuni poolteist meetrit kõrgeks. Paljundatakse nii istikuist kui ka seemneist. Sinistes toonides käokingad ja erkkollased kobarpead sobivad hästi samasse peenrasse. NB! Ole ettevaatlik lastega, kuna taim ja ka tema õied on väga mürgised.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar