Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
POJENG ON TAGASI
14.04.2011 15:23 Kodu & Aed Loe kommentaare (0) Prindi

'Buckeye Belle'
'Buckeye Belle'

Tekst: Arnold Hannust, Hansaplanti meisteraednik
Fotod: Mihkel Saar

 

"Küll ikka Puusmetsa Maali aias õitseb ilus lill!" seletas isa koju jõudes, kui oli kartuli muldamiseks laenatud hobuse talli juurde tagasi viinud. Mulle jäi see isa tähelepanek kauaks meelde, sest kunagi varem polnud ta lilledest rääkinud. Hiljem sai välja uuritud, et see ilus lill, mis lihtsale maaharijast vanamehele silma hakkas, oli pojeng.
 
Kultuurilooga lill
Pojengid on teritanud möödakäijate pilku ja silitanud südameid juba õige ammusest ajast peale. Kui Maarjamaa rahvas võis pojengi imeõit näha esimest korda vast rohkem kui sada aastat tagasi, siis inimesed, kes jagasid pojengidega kodumaad, võisid nende vastu huvi tunda tõenäoliselt tuhandeid aastaid varem. Võimatu on ju mitte märgata nii suursugust lille!
Vanade kultuurrahvaste pärandina on tänapäevani säilinud pea paari aastatuhande taguseid tähelepanuavaldusi pojengide kohta. Näiteks Vana-Hiina lilleornamentikas on kujutatud selgelt äratuntavalt sealses looduses kasvavat valgeõielist pojengi. Leiud on pärit meie ajaarvamise esimese aastatuhande keskpaigast või varasemastki ajast. Vanad jaapanlased on omistanud pojengile lausa lillede kuninga ülistava nimetuse ja tänapäeva Jaapanis kutsutakse pojenge veel ka lillede presidendiks ja peaministriks!

Antiik-Kreekast on meile pärandatud kaunis lugu sellest, kuidas pojeng maailma loodi. Meditsiini- ja tervenemisjumal Asclepius oli miskipärast saanud armukadedaks oma lemmikõpilase Paeoni peale. Juhtum oli võtnud lausa ohtliku pöörde, nii et peajumal Zeus pidi ise asjasse sekkuma. Et peita ehmunud Paeon Asclepiuse raevu eest, muutis Zeus ta kauniks lilleõieks, mida hakatigi pärast kutsuma Paeoniks. Väga kaua hiljem nimetati see taim ka teaduslikult ja ametlikult Paeoniaks ja meie hakkasime teda kutsuma pojengiks.
 
Sordiaretuse uued suunad
Vabas looduses kasvab pojenge vaid umbes 40 liiki, enamik nendest on rohtsed püsikud ja ainult 8 liiki on puitunud vartega põõsad. Metsikult kasvavad pojengid Aasias, lõunapoolses Euroopas ja läänepoolses Põhja-Ameerikas. Meile kõige rohkem tuntud pojengide lähisugulased on lumeroosid ja ülased.
Kauni ilutaimena on pojengist aegade jooksul loodud üle 10 000 aia-aretise! Sellist hasarti ja tulemust on isegi raske ette kujutada, eriti kui on teada, et sordiaretuse maraton käib täistuuridega edasi.
Aretuses on praegu märgata kahte suunda: madalamaks ja lihtsamaõieliseks. Praegu koguvad erilist populaarsust Jaapani õietüüpi pojengid, kus hiigelõiekuhil on asendunud lihtsama ja maitsekama õie ülesehitusega. Neil, kelle pojengikogemus piirdubki vaid saja aasta taguste roosade, valgete ja varaste punaste topeltõitega, on Jaapani õietüüpi pojenge isegi raske pojengideks pidada – nad on nii eriliselt omamoodi ja kaunid!
Enamik pojengisortidest on aretatud rohtsetest pojengidest ja suurem osa neist on valgeõielise pojengi Paeonia lactiflora sordid; vaid kolmandik kuulub teistele rohtsete pojengiliikide vahelistele hübriididele.
Väga uus nähtus pojengide pikas aretusloos sai alguse umbes 50 aastat tagasi Jaapanist, kus jaapanlasest pojengiaretajal Toichi Itohil õnnestus ristata puispojeng rohtse pojengiga. Praegu tuntakse seda uut pojengide sordirühma Itohi pojengidena. Neid on püütud nimetada ka interpojengideks. Kuna see aretustöö on alles nii vastne, on Itoh-hübriide jõutud tänaseks päevaks aretada vaid umbes 50 nimetuse piires.
 
Pojengide võidukas taastulemine
Mis siis juhtus vahepeal meie pojengidega, kui nad nüüd on taas tagasi? Ühe põhjusena matsid neid enda alla aianduslikud moevoolud. Viimastel aastakümnetel, kui meile imbus palju uusi ja ennenägematuid taimi, võtsid inimesed arvata, et pojengid on ühed vanamoelised lilled ja neid võiks kasvamas näha vast vanaema juures maal lihtsas rohtaias.
On ka teine põhjus, miks pojengide vaim võis väsida: pojengid on väga raskesti paljundatavad taimed ja iialgi ei ole olnud neid saadaval piisavalt palju või erutavalt uute sortidena, et huvi üleval hoida. Just aeglane paljunemine on põhjuseks, et meieni on jõudnud vaid näpuotsatäis tuhandetest uuematest pojengisortide võimalustest. On ütlemata hea, et moodne taimekaubandus ja avatud riigipiirid võimaldavad paljude teiste huvitavate uustaimede kõrval tagasi tulla ka vanal kaunil pojengil!
Pojeng on muretu ja erakordselt pikaealine püsilill. Usun, et paljude mälestustes on mahajäänud kodukohti, kus aimatava vareme serval, koos naadi ja nõgestega, õitseb suviti üksildane pojeng. Ta võis pakkuda pererahvale silmailu kogu nende eluaja jooksul ja tundub, et ta jõuab ära oodata uuedki imetlejad, sest veel on ta kasv rühikas ja õitsemine ennast-teadvalt uhke. Ühe pojengipõõsa eluiga ulatub aastakümneteni. Ta on kui mulda peitunud puu, mida istutades võid olla kindel, et selle õisi näevad ka järeltulijad.
 
Pika eluea ja hea tervise tagavad pojengile vaid tema jaoks ideaalsed kasvutingimused.
  • Pojengid on päikesetaimed. Nende istutamiseks tuleb valida võimalikult valge koht.
  • Mõeldes pojengisortide ülilopsakatele õitele, peaks nende kasvukoht olema kaitstud ka tugevate tõmbetuulte eest.
  • Külma suhtes on kõik rohtsed pojengid vastupidavad, nende kasvamist ei takista talvepakane ega kevadised hiliskülmad.
  • Pojengid kasvavad hästi vaid raskematel, savisisaldusega toitaineterikastel muldadel. Kelle aed asub kehval ja kuival liival, kruusal või paepealsel, ei maksa lihtsalt niisama seal pojengide kasvatamisest unistada! Nendel aladel tuleb pojengipeenra muld üsna sügavalt välja vahetada toeka ja toitvama savika substraadi vastu.
  • Võib juhtuda, et pojengi edukaks kasvamiseks on täidetud kõik vajalikud kasvutingimused, kuid ta ei õitse ikkagi. Sel juhul tuleb mõelda põõsa istutamise sügavusele. Regulaarselt mitteõitseval pojengil on kasvupungad istutamise ajal tõenäoliselt liiga sügavale sattunud. Ideaalne mullakihi paksus maa-aluste pungade peal oleks vaid viie sentimeetri piires. Esimesel paaril aastal võib mitte õitseda ka liiga pisike, kuid õigesti istutatud pojengitaim. Õitsemisvõimsaks jõudmiseni kulub tal omajagu aega. Kehvaks jääb õitsemine ka väga vanadel pojengikogumitel, kui nende juurte piirkonnast on toitained otsa saanud.
  • Vanade pojengide ümberistutamine ja nende juuresüsteemi jagamine võrdub puu istutamisega – see toiming nõuab kannatlikku meelt ja suurt ettevõtmist! Aias kasvava pojengipõõsa ümberistutamiseks ning jagamiseks on kõige õigem aeg augustis või hiljemalt septembris. Aiaäridest ostetud potipojenge võib nagu kõiki konteinertaimi istutada ajast hoolimata alati.
  • Peale ümberistutamist ja jagamist võtavad pojengid palju aega uue kohaga harjumiseks, sellepärast ei ole hea neid sagedasti oma paigast liigutada.
 
Kuigi pojengidest võib rääkida kui üliktaimedest, on nende kasutamine aiakujunduses mõnevõrra keeruline ja piiratud. Põhjus on enamasti nende lopsakates õites ja neid kandvates nõrgavõitu vartes. Niisugused lummavad õiehiiglased kipuvad pigem kuuluma omaette pojenginurgakestesse, kus neid võib silmale vähemriivavalt toestada ja kus nad saavad pärast õitsemist jääda märkamatult edasi kasvama.
Õnneks leidub palju ka kergemate õite ja väga kauni lehestikuga pojengisorte, mil kindel koht aia tähelepanukeskmes koos teiste püsikute ja puistaimedega.
Nostalgilist pojengisuve!

'Coral Charm'
Suurejoonelised pojengid Räpina perekond Mäela aias.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar