Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
KADAKAS, KODUMAINE KÜPRESS
14.04.2011 15:23 Kodu & Aed Loe kommentaare (0) Prindi

Maadjad harilikud kadakad Saaremaa rannikul.
Maadjad harilikud kadakad Saaremaa rannikul.

Tekst: Arnold Hannust  
Fotod: Olev Abner




Loodus ei ole meidki ilma jätnud eksootikast – küpressidele omast sihvakat ja igihaljast ilu saame imetleda oma rannikulähedastes kadastikes või heites pilku hajali üle maa kasvavatele maagilistele kadakaskulptuuridele.
Kadakate taimeperekond on küpressiliste sugukonna üks omapärasemaid esindajaid. Nagu kõigil okaspuudel, on kadakailgi lehed okkakujulised ja viljadeks on käbid. Kuid nende viljad ei meenuta käbi mingilgi moel – räägitakse hoopiski kadakamarjadest. Kadakakäbi vähesed viljasoomused on valmides lihakaks paisunud, omavahel servadest kokku liitunud, moodustades marjataolise käbi, milles tuttavlikke käbisoomuseid pole enam märgatagi. Ka küpressiliste sugukonda kuuluval elupuul on imeväikesed käbid, nii et kaugelt vaadates võiks neidki marjadeks pidada, kuid lähemal vaatlemisel on elupuu käbisoomused siiski selgelt eristatavad.
Kadakate perekond on üsna suur, siia kuulub umbes 60 väga erineva kasvukujuga liiki. Leidub 20-40 m kõrguseid puid ning mitmesuguseid põõsaspuid kuni maa peal roomavate vormideni välja. Ka kadakaokaste kuju, värvus ja pikkus võib olla liigiti väga erinev, kuid kõigi kindlalt äratuntavaks omaduseks on ikkagi nende marikäbid. Kadakad on levinud väga laialt üle terve Põhjapoolkera, ulatudes arktilistelt aladelt kuni troopilise Aafrikani Euraasias ja Uue Maailma osas kuni Kesk-Ameerika mäestikeni.
 
Kadakate elujõud
Läbi aegade on inimesed maailma eri nurkades imetlenud ja kummardanud kadakate visadust ning elujõudu. Need puud on võimelised kasvama väga vaesel pinnasel ja isegi poolsurnuna veel pikki aegu vapralt vastu pidama.
Kadakate eluiga ulatub sajandite või isegi aastatuhandeteni. Põhja-Ameerikas on leitud mõned kaljukadaka (Juniperus scopulorum) isendid, kes on üle 3500 aastat vanad. Tänu visadusele, tervistavale toimele ja pikaealisusele on paljud kadakahiiglased ka Eestis saanud kultuspuuks. Eesti looduse infosüsteemis (EELIS) on arvele võetud 43 tähelepanuväärset kaitsealust kadakat. Hiinas ja Jaapanis on kadakas tänase päevani eriliselt armastatud iluaiapuu, eriti väljendusrikka bonsaina.
 
Erinevad okkavormid
Kadakate hulgas on okasokkalisi ja soomusokkalisi liike. Eri okkavorme võib täheldada ka sama liigi piires. Liigiti või ka liigisiseselt võivad kadakad olla nii kahe- kui ka ühekojalised taimed. See tähendab, et ühel ja samal puul võivad koos kasvada isas- ja emasõied või siis eraldi isasõisikud või emasõied.
Enamik kadakaliikidest on väikese loodusliku levialaga, mida piiravad või jupitavad kõrged mäestikuahelad. Ainult väheste kadakaliikide areaalid on ulatuslikud, nende hulka kuulub ka meie looduses levinud harilik kadakas.
 
Oma karjamaakadakas
Harilik kadakas (J. communis) on kõigist kadakaliikidest kõige levinum, tema areaal haarab enda alla Euraasia kesk- ja põhjaosa, ulatudes idas kuni Taga-Baikalini ja lõunas stepialadeni. Ameerika mandril katab hariliku kadaka kasvuala kogu Põhja-Ameerika, sirutudes laia vööna läänest idarannikuni ja ulatudes lõunas kuni Mehhikoni. Sellise hiiglasliku areaali tõttu leidub harilikul kadakal hulgaliselt erinäolisi kasvuvorme, mida põgusa välise vaatluse põhjal on sageli raske isegi üheks ja samaks liigiks pidada.
Eestimaises looduses on harilik kadakas kõikjal hästi tuntud kui jäätmaa või karjamaa karm asukas. Eelistades kasvukohana õhukese mullakihiga alasid, on Eesti kadakas eriti arvukas saartel ja Loode-Eesti paepealsetel loodudel ning mujal kehvadel liivikutel või turbapinnasel.
Harilik kadakas kasvab väga mitmesugustes valgustingimustes, alates lagedatest rannikualadest ja lõpetades varjuliste okaspuumetsadega. Eesti sisemaal eelistabki kadakas rohkem varjukat metsaalust. Harilik kadakas talub väga madalat õhutemperatuuri, kuid et ta okastel pole kaitsvat vahakihti, on ta väga tundlik kuivade tuulte ja terava päikese suhtes, seda eriti talveajal. Tõenäoliselt on just see asjaolu põhjuseks, miks uhkemad ja ulatuslikumad kadastikud kasvavad meil suurema õhuniiskusega mereäärsetel aladel.
Meie karjamaakadaka puit ja koor lõhnavad magusalt. Peale hullutava aroomi on hariliku kadaka puit ka heade mehaaniliste omadustega: tihe, sitke, mädanemiskindel, kuid toorelt pehme ja kergesti töödeldav, mistõttu sobib hästi treimiseks ja nikerdamiseks. Aromaatne ja kaunis kadakapuit on ikka pakkunud fantaasiarikast eneseväljendust paljudele meistritele. Suuremat majanduslikku tähtsust pole meie harilikul kadakal siiski olnud, kuna teda ei ole siin kasvamas massiliselt hiiglaslike puusaludena, vaid ikka kiduravõitu põõsastikena. Ja võtab tohutult aega, kuni kadakas suureks puuks kasvab.
Eesti vanimaks on arvatud Taressaare kadakat Viljandimaal, mille vanuseks oli umbes 600 aastat, kahjuks on see küpressmonument nüüdseks surnud. Kuid kadakahiiglasi, kel tüve ümbermõõt ulatub üle meetri, on teada meil veel umbes 30 isendit. Eesti kuulsaim on Kernu seitsmekeeruline kadakas, millega on seotud legend Rootsi kuningast Karl XIIst, kes olevat Põhjasõja ajal selle sinna istutanud. Legendi järgi pidi „hea Rootsi aeg“ Eestimaale tagasi tulema, kui kadakas on kuivanud. Praegu on keerukadakal veel viimne oksatutt haljendamas!
 
Kadakas tühermaa tohtrina
Hariliku kadaka „marjad“ on heaks looduslikuks ravimiks. Nad sisaldavad rohkesti invertsuhkrut ja eeterlikku õli. Tervise säilitamiseks soovitatakse süüa iga päev mõni kadaka marikäbi. Kadakamarjad ravivad neeru- ja põiehaigusi, neid soovitatakse kasutada ka soole-, mao- ja eesnäärmehädade korral. On teada veel kadakamarjade söögiisu tekitav ja uriinieritust soodustav toime. Väga kasulikud on kadakamarjad suhkruhaigetele, aga rasedatel ei soovitata neid süüa.
Peale rahvameditsiini kasutatakse kadakamarju veel likööri- ja veinitööstuses ning paljudes rahvusköökides toidu maitsestamiseks. Kui leidub keegi, kes pole veel kadakamarja proovinud, siis soovitan seda teha esimesel võimalusel – selle vilja maitsepuhtus on meeldiv elamus maitsmismeelele! Kadaka tervistavast ampsust tunnevad naudingut ka taimtoidulised loomad, kes näsivad meeleldi selle põõsa noori võrseid. Paljud linnud toituvad kadakamarjadest ja ühtlasi levitavad nõnda selle taime seemneid.
Eeterlikke õlisid sisaldavad ka hariliku kadaka puit ja okkad. Kadakaokste põletamisel tekkiv suits on aromaatne ja desinfitseeriva toimega. Põleva kadakaoksaga suitsutati vanasti loomalautasid ja eluruume. Tänapäevalgi võiks vanamoeliselt suitsutada tubasid põleva kadakaoksaga, seda oleks eriti hea teha haiguspuhangute perioodidel. Kadakasuitsu ergastav värskuselõhn ületab nii aroomilt kui ka toimelt mitmeid moodsaid eksootilisi aroomi-suitsuküünlaid!
NB! Kadakaoksa põletamisega toas peab aga olema äärmiselt ettevaatlik, sest eeterlike õlide tugeva sisalduse tõttu põlevad oksad särisedes ja tuld pritsides! Ohutum viis on kadakaoksa põletada mingis sügavas metallnõus, näiteks ämbris või potis.
Kadakavihaga vihtlemine saunalaval ei ole pelgalt oma vapruse väljendus, ennekõike teenib seegi protseduur ihu tervistavat hoolekannet. Kadakavihad aitavad leevendada reumat ja liigesehaigusi. Vihtlemisel sisse hingatav aur aga ravib hingamisteede hädasid.
 
Kadakas õuepuuna
Läbi aegade on kaunist kadakapõõsast istutatud koduõue kaunistama või siis selleks, et väärtuslik kadakaravi oleks vajadusel käepärast. Looduses ringi jalutades on ikka silma hakanud mõni kadakapõõsas, mis oma ilult ületab teisi läheduses kasvavaid kadakaid.
Tõepoolest, harilik kadakas ei kasva ka Eestimaal ühenäolisena, vaid siingi leidub looduslikke iluvorme. Mitmel pool liivastel aladel esineb üksikute suuremate puudena vorm suecica. Ta võib kasvada kuni 10 m kõrguseks, piklik-munaja või laia mitmeladvalise võraga ja rippuvate oksatippudega puuks. Okkad on sellel vormil laiemad ja vähem teravad ning värvilt tavalisest heledamad rohelised.
Teine vorm hibernica on kitsas-püramiidja või sambakujulise võraga puu või kõrge põõsas. Okste tipud on tugevalt püstised. Okkad on teravalt torkavad ja lühemad kui eelmisel vormil. Ka seda vormi võib kohata just liivastel aladel.
Väga sagedasti ja peaaegu kõikjal kohtab tiheda võraga madalat, kuni 1 m kõrgust põõsasvormi compressa. Harv nähtus pole ka tihedate okkamännastega lamav vorm prostrata. Samuti võib kadastikes liikudes kohata pikkade rippuvate okstega leinavormi pendula. Meie harilik kadakas on aga üldse väga varieeruva kasvukujuga. See tuleneb enamasti ökoloogilistest teguritest, kuid sageli määrab kadaka kasvukuju ka loomade karjatamine – kadakad alluvad ülihästi kärpimisele!
Peale mõningate kohalike looduslike iluvormide leidub harilikul kadakal tema globaalse areaali tõttu veel väga palju kasvuvorme ja mitmeid alamliike ning tuntakse hulgaliselt huvitavaid iluaianduslikke sorte. Täiesti külmakindla ja vähenõudliku küpressina on need dekoratiivsed leiud äärmiselt teretulnud meie iluaedadesse.
 
Loodusest koduaeda
Alati pole loodusliku kadaka koduaeda ümberistutamine õnnestunud. Põhjusi võib olla mitmeid, kuid üheks määravaks teguriks väljakaevatava kadaka juurestiku suurus. Kadaka juurestik on maapinnalähedane ja seotud mükoriisaga ehk teatud liiki seeneniidistikuga. Kadakat koju tuues on äärmiselt oluline, et juurestikuga tuleks kaasa ka mükoriisa. See tähendab, et looduslikku kadakat tuleb välja kaevata koos ümberkaudse rohukamara- ja mullakihiga ehk teisisõnu koos mullapalliga. Tegelikult õnnestub loodusest ümber istutada vaid kuni meetrikõrgusi kadakataimi. Suuremate põõsaste juurestikku ei õnnestu säilitada, sest nad on liiga kaua ühel ja samal kohal kasvanud ning oma juured kaugele laiali ajanud.
Kadaka kui igihalja taime loodusest aeda toomisel on tähtis säilitada ka põõsa kasvupaiknevus külgvalgustuse suhtes – see tähendab, et ka kodus peab kadakataime valgusepoolne külg jääma lõuna poole ja varjupoolne külg põhja poole! Selleks tuleb enne välja kaevama asumist siduda põõsale vastav märgistus ja sättida ta hiljem kodus selle järgi paika. Sobivaim istutusaeg on varakevad või suve lõpp.
Erinevalt looduslikust kadakast pole puukoolis potitaimena kasvatatud kadaka istutamisel selliseid ettevaatusabinõusid vaja rakendada. Nende taimedega tulevad kindlalt kaasa kogu juurepall ja seeneniidistik ning nad on harjunud ka külgvalgustuse muutumisega.


Kadakanipid
  • Kadakate juurestik on seotud mükoriisaga, istuta kadakaid alati koos mullapalliga, et vajalik seeneniidistik kaasa tuleks!
  • Istuta kadakad alati võimalikult valgesse kohta!
  • Harilikku kadakat ja tema sorte on soovitav varjutada varakevadise terava päikese eest!
  • Ära istuta kadakaid liiga rammusasse mulda, nad võivad seal haigestuda!
  • Kuigi kadakad kasvavad kehval pinnasel hästi, ei talu nad siiski pikemat läbikuivamist, seda eriti nooremas eas!
  • Kõik kadakad taluvad suurepäraselt kärpimist, mistõttu on soovitav anda kadakapõõsale pügamise teel kompaktsem kuju. Puukujulistest kadakatest saab kujundada isegi pügatava heki või oma aia bonsai!
  • Sambakujuliste kadakasortide võra on hea talveks nööriga kokku siduda, et vältida sulalume põhjustatud inetut võraokste väljakaardumist!
  • Madalakasvuliste ja talveks lume alla jäävate kadakapõõsaste pealt tuleks paksu sulalume lobjakakiht eemaldada – pikka aega niiskes ja ummuksis olev tihe okastik võib haigestuda ja surra!
Meie looduslik kadakas on väga vormirohke, levinuim siiski koheva põõsana.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar