Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
PARGIROOSIDE RIKKALIKULT KAETUD PEOLAUD
14.04.2011 15:21 Kodu & Aed Loe kommentaare (11) Prindi

Red Dagmar
Red Dagmar

Else Liventaal, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik
Fotod: Tiina Tammet
 

 


Pargiroosid on tinglik nimetus suurele roosigrupile, kuhu kuuluvad mitme sordirühma esindajad. Enamasti oleme harjunud nägema peamiselt kurdlehise ja näärelehise kibuvitsa sorte ja hübriide, kuid sama hästi võivad siia kuuluda kõik vanad, ajaloolised roosid, samuti ka uuemad talvekindlad põõsasroosid ning ka metsroosidena tuntud kibuvitsaliigid.
 
Parim pargiroos hommikumailt
Parim pargiroos on kindlasti kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa) ja tema sordid ning hübriidid. See pärineb Siberist, Hiinast, Koreast ja Jaapanist, kus ta kasvab lausa liivaluidetel ja rannal. Linnud, loomad ja merelained on lihvinud seda kaunist metsikut roosi aina tublimaks ja vastupidavamaks ning ka inimene on teda üle terve ilma levitanud.
 Kurdlehise kibuvitsa sordid ja hübriidid on eriti väärtuslikud, sest nad on enamasti terved, õitsevad hilissuvel veel teistki korda ja on äärmiselt külmakindlad, paljud neist ka viljuvad. Vaid ühe korra, talvel 2002-2003, sai osa neist Tallinna Botaanikaaias pakasepoiste käredas kallistuses kannatada, kuid peaaegu maani tagasi lõigatud roosid taastusid uuesti võimsateks põõsasteks, kattudes taas rikkaliku õievaibaga.
 
Lõhn, värvid, vormid
Enamik kurdlehise kibuvitsa sorte ja hübriide lõhnavad. Mõnest aimub ehtsat rasket metsikut roosi, mõnest peent nüansirikast aroomi, mis peidab endas sidruni, jasmiini ja puuviljade värskust.
Läti sordil ‘Parsla’ on puhasvalged liht- kuni pooltäidisõied, mis asetsevad kuni kümneõielistes õisikutes väikeste võrsete tippudes. Teisel Läti sordil ‘Lydia Freimane’ on eriti suured ümarad lehed ja säravroosipunased võimsad teehübriidi meenutavad täidisõied. Mõlemad sordid on tugeva ja vürtsika lõhnaga. Äraõitsenud õisikud tuleks kohe ära lõigata, siis arenevad sügiseks uued. Oksad on neil tihedalt kaetud tugevate nõeljate ogadega, mis igal juhul endast märku annavad, kui end hetkekski unustad. ‘Parsla’ on hästi talvekindel, mida ei saa aga öelda ‘Lydia Freimane’ kohta. Pealegi kipud viimane haigestuma ebameeldivasse seenhaigusse, roosi-tahmlaiksusesse, mis põõsa enneaegselt lehituks muudab. Mõlemad sordid kasvavad lopsakalt 1,5-2 m kõrguseks.
‘Wasagaming’ avab oma sirelilillad potsakad, tugevasti lõhnavad ja tihedalt täidetud õied varem kui teised kurdlehise kibuvitsa hübriidid, sageli juba enne jaanipäeva. Kahjuks pole need kaunid õied aga ilmastikukindlad. Põõsas kasvab 1-1,5 m kõrguseks.
Omapärane sort on peaaegu ilma ogadeta püstjakasvuline ‘Lac Majeau’. Pehmed villased oksad kannavad hapralt värelevaid valgeid õisi, mis lõhnavad eriti peenelt. Ka hallikasroheline lehestik on pehmekarvane.
Väga külmakindel ja pikaealine on vana roosisort ‘Hansa’ oma suurte, tugevasti vürtsikalt lõhnavate tumelillakaspunaste täidisõitega. Õitseb vähemal määral uuesti hilissuvel.
Õrnalt lõhnavate roosakasvalgete täidisõitega ülirikkalikult õitsev ja ilusa kasvukujuga ‘Ritausma’ on Läti sortidest kõige hinnatum. Põõsad on hästi külmakindlad ja terved, püstised, kuid õite raskuse all tipust tagasi alla kaarduvate okstega ja suvel katab rikkalik õievaip põõsa kuni maapinnani. Tihe lopsakas lehestik on ilus sügavroheline kuni sügiseni.
Kena särava lehestikuga ja vaarikapunaste lihtõitega ’Guna’ on samuti vastupidav.
Eriti külmakindel pargiroos on kodumaine hübriid, akadeemik Eichfeldi aretatud ‘Wasablan’, kes suvel peale jaanipäeva mattub üheks korraks lõhnavasse õitemerre. Lamedad pooltäidetud vaarikaroosad õied on avatud 2-3 nädalat, kuid sügiseks on põõsas kaetud oranžpunaste ümarate tõrsikutega. Põõsad on vähenõudlikud ja kõrged, ulatudes enam kui 2,5 meetri kõrgusele.
Vähem on kollaseid pargiroose. Kurdlehise kibuvitsa hübriididest on tuntuim tihedalt täidetud lamedate mahekollaste õitega ‘Agnes’, kel vanust juba sajandi jagu. Kahjuks saame tema omapäraseid lõhnavaid õisi nautida vaid korra varasuvel. Põõsad kasvavad 1–1,5 m kõrguseks, on püstised, väikeste tumeroheliste lehtedega, kuid nakatuvad kergesti tahmlaiksusse.
Aiapidajate lemmikuiks on nelkroosid. Seda omapäraste kurdlehiste rooside väikest rühma iseloomustavad pisikesed, tihedalt täidetud, narmaliste servadega õied, mis meenutavad väga nelgiõisi, ja selle rahvapärase nime järgi neid paljudes maades tuntaksegi. Lõhnatud õied on koondunud sageli mitmekümne kaupa tihedatesse õisikutesse. Säravate vaarikapunaste õitega ‘F. J. Grootendorsti’ kõrval on rohkem levinud tema pungamutatsioon, pastelsete roosade õitega ‘Pink Grootendorst’. Nelkrooside äraõitsenud õisikud tuleb kindlasti kohe ära lõigata, et nad teist korda rikkalikult õitseksid. Aeg-ajalt võib talvekülm põõsaid näpistada ja siis tuleb neid ka tugevasti tagasi lõigata.
 
Peidukoht loomariigi esindajaile
Kurdlehise kibuvitsa pinnakattesordid on vähenõudlikud ja vastupidavad, neid istutatakse suurte magistraalteede äärde maastikupildi elavdamiseks, samuti linnakeskkonnas ka kasulike putukate, lindude ja pisiloomade varjupaikadeks. Sellised sordid on madalad ja laiuvad, õitsevad ning viljuvad rikkalikult. Läti sort ‘Sniedze’ kannab väga täidetud valgeid õisi, ‘Zilga’ lillakaspunaseid. Purpursete õitega ‘Red Dagmar’ on kompaktne põõsake, sobib kasvama kiviktaimlassegi. Valgeõieline ‘Schnee-Eule’ kasvab aga umbes 60 cm kõrguseks, õied lõhnavad hästi. Uuemad sordid on kergelt lavendlikarva külmvalgete, pooltäidisõitega ‘Schneekoppe’ e ‘Snow Pavement’ ja purpurpunaste pooltäidisõitega ‘Rotes Meer’ e ‘Purple Pavement’. Veidi enam on levinud roosade lamedate pooltäidisõitega ‘Rosa Zwerg’ e ‘Dwarf Pavement’.
 
Vaprad rännumehed Kanadast
Viimasel ajal on suurt populaarsust saavutamas Kanadast pärit väga vastupidavad pargiroosid, kelle aretamisel on lisaks kurdlehisele kibuvitsale kasutatud eriti külmakindlat nõeljaogast kibuvitsa (R. acicularis) jt. liike. Jõulise kasvuga, 1,5 m kõrguseks sirguv ‘Thér?se Bugnet’ muudab oma punakad vürtsikalt lõhnavad täidisõied kahvaturoosadeks.
Hallikasroheline lehestik on omapäraseks kontrastiks tumepunastele okstele.
Paljudele Kanadas aretatud pargiroosidele on antud vaprate meremeeste ja maadeavastajate nimi, tähistamaks ka nende rooside karmi kliimataluvust. Püstjakasvuline helerohelise lehestikuga ja heledate ja intensiivselt lõhnavate täidisõitega ‘Martin Frobisher’ õitseb kaua, ent kahjuks ei talu tema õied niisket ja vihmast ilma. Lillakasroosade lõhnavate, kergelt täidetud kohevate õitega ‘Jens Munk’ võib kasvada 1-1,5 m kõrguseks laiuvaks põõsaks. Umbes sama suureks sirgub ka roospunaste, kergelt täidetud ja intensiivselt lõhnavate õitega ‘David Thompson’. Madala laiuva põõsa moodustavad vähetäidetud ja kergelt lõhnavate roospunaste õitega ‘Charles Albanel’ ja roosakasvalgete nelgilõhnaliste pooltäidisõitega ‘Henry Hudson’. Kõik õitsevad sügisel uuesti.
 
Kuulsad ‘Frühlings’-roosid Saksamaalt
Teise suure pargirooside rühma moodustavad näärelehise kibuvitsa (R. pimpinellifolia) sordid. Enim levinud on Saksamaal kuulsas Kordese roosiaretusfirmas aretatud ‘Frühlings’-sari. Tuntuim neist on kuni 2 m kõrguseks põõsaks kasvav nõukogudeaegseid võikreemist tordiroose meenutavate õitega ‘Frühlingsduft’. Õied lõhnavad vürtsikalt ning väga tugevalt.
Mahekollaste suurte pooltäidisõitega ‘Frühlingsgold’ on neist varaseim õitseja. ‘Frühlingsmorgen’ kasvab umbes 2 m kõrguseks, ilusad kirsiroosad, kollaka südamikuga õied on suured, lehed tumerohelised.
‘Frühlingsanfang’ meenutab enim üht oma aretusvanematest, R. pimpinellifolia ‘Altaicat’. Seevastu õied on väga suured, elevandiluuvalged, lihtsad ja lõhnavad. Tumerohelise rikkaliku lehestikuga põõsas võib kasvada soodsates oludes 2,5 m kõrguseks.
Kõige kapriissem selle rühma õitseja on ‘Frühlingszauber’, kes külmakahjustusega ei näita ühtki õit. Hea talvitumise korral aga katavad korralikult üksteise kõrval asetsevad pastelsed säravroosad õied pikki oksi üleni, meenutades uhkelt kaetud peolauda.
‘Frühlings’-sarja sordid õitsevad üldjuhul vaid kord suve jooksul, kuid nii ühel kui ka teisel sordil avaneb aeg-ajalt mõni õis veel sügiselgi.
 
Põõsasroosid parki
Kordeselt pärineb suurte sametiste karmiinpunaste lihtõitega põõsasroos ‘Scharlachglut’, kes sobib oma vägeva kasvuga hästi pargiroosiks. Ta õitseb küll vaid korra suvel, kuid viljub rikkalikult. Kahjuks on põõsas aga pisut külmaõrn ja nõnda pole harvad need aastad, mil põõsast tuleb kevadel lausa maapinnani tagasi pügada. Samas on tumepurpurpunased noored võrsed ja tumerohelised suured lehed teiste rooside vahel põnevad.
Kanada aretistest sobib tiheda kasvu ja küllalt hea külmakindlusega põõsasroos ‘Prairie Dawn’ vähenõudlikuks pargiroosiks. Õitseb rikkalikult ja korduvalt ilusate kohevate säravroosade täidisõitega. Põõsas kasvab umbes 1,5 m kõrguseks ja õied arenevad sama aasta võrseil.
Vähem kasvatatakse aga Moyes' kibuvitsa (R. moyesii) sorte. Neist tuntuimad on suurte elevandiluuvalgete õitega ‘Nevada’ ja tema säravroosade õitega rikkalikult õitsev pungamutatsioon ‘Marguerite Hilling’. Mõlema sordi põõsad on juba jaanipäeva eel kaetud suurte liht- kuni pooltäidisõitega, mis katavad pikki kaardus oksi võrratu õitevaibaga. Sügisel õitsevad uuesti, kuigi mitte nii rikkalikult. Mõlemad sordid on suure lopsaka lehestikuga, kasvavad kuni 2 m kõrguseks ja on pikaealised ning väga vastupidavad.
Hoopis teistsugune on sama kibuvitsa väikeste sarlakpunaste lihtõitega sort ‘Geranium’. Jõulise püstise kasvuga põõsast kaunistavad sügisel huvitava pikliku kujuga kuni 5 cm pikkused ja kergelt karvased oranžpunased tõrsikud. See sort on üsna külmaõrn ja vajab kasvuks kindlasti sooja nurgakest.
Hilisema õitseajaga pargiroos, näärmeka kibuvitsa (R. rubiginosa) sort ‘Magnifica’ õitseb väga rikkalikult, kuid vaid korra juuli algul. Õied on lihtsad, karmiinroosad, muutudes õitsemise jooksul pisut heledamaks. Kogu põõsas lõhnab pisut õunte järele. Põõsas on jõulise, veidi väänleva kasvuga ja väga ogaline. Ogad püüavad end igal võimalusel külge haakida.
 
Kollased esiklapsed
Väga vastupidavaks on osutunud säravate kanaarikollaste väikeste lihtõitega ‘Ormiston Roy’, kes avab oma õied esimeste seas, juba enne jaanipäeva. Kahjuks on ilu üürike, juuli alguseks jääb põõsas õiteta. Mõnel aastal valmivad üksikud õiepungad küll pikal soojal sügiselgi. Kahjuks kipub haigestuma roosi-tahmlaiksusse.
Kõige varasem pargiroos on aga ‘Golden Chersonese’, kes avab esimesena oma erksad kanaarikollased, õied, ‘Ormiston Roy’ omadest tooni võrra heledamad. Tumeroheliste tillukeste lehtede ja rikkalike erkkollaste õitega tumepunased oksad moodustavad aias huvitava kontrasti. Õitseb vaid paar-kolm nädalat, aga pea igal sügisel on tal veel mõni hiline õieke.
Üks omapärasemaid kollaseõielisi pargiroose on vana ajalooline kollase kibuvitsa (R. foetida) täidisõieline vorm ‘Persian Yellow’. Kuldkollased kohevalt täidetud õied katavad rikkalikult 1-1,5 m kõrgusi põõsaid. Kõik pole kuld, mis hiilgab, sestap ei maksa nende õite lõhna väga sügavalt ninna tõmmata, sest see pole teps mitte nii meeldiv. See kibuvits kannab kaasas omadust nakatuda kergesti roosi-tahmlaiksusse ja annab seda ka teistele roosidele usinasti edasi. Seepärast ei maksa teda haigustundlike sortide lähedusse istutada.
Vaskse varjundiga suurte, lõhnavate, kuldkollaste pooltäidisõitega ‘Maigold’ käitub mõnikord väänroosina. Kui tavapäraselt ulatub põõsa kõrgus 2-2,5 m, siis mõni põõsas võib üllatada isegi 3,5-4 m pikkuste pronksjate, hästi ogaliste okstega. Õitseb tavaliselt pärast jaanipäeva ja teist korda ka hilissuvel.
Pargiroose on lihtne kasvatada

    * Pargiroosidele sobib ka pisut varjuline aianurk. Nõnda võib neid sinnagi istutada, kus valguslembesed sordid ei õitse.
    * Pargiroosid sobivad hekiks, eriti just kurdlehise kibuvitsa pügamist kannatavad hübriidid ja sordid. Need sordid õitsevad sama aasta võrsetel ja õisi näete igal juhul. Näärelehise kibuvitsa sorte hekiks istutada ei soovitata, sest nad õitsevad suvel vaid korra ja aeg-ajalt võivad neid näpistada talvekülmad. Nemad jäägu teiste sortide vahele või tagapõhjaks.
    * Pargiroosidega saab aias varjata majandusnurka ja eraldada aiaosi üksteisest. Neid võib kasvatada üksiktaimena või ka tagapõhjana teistele roosidele. Tuleb meeles pidada, et pargiroosid vajavad enda ümber piisavalt ruumi.
    * Pargiroose tuleb istutada samuti kui peenraroosegi. Toiduvaru võiks istutamisel olla veidi suurem kui peenraroosidel, sest põõsad on suuremad ja pikaealisemad ning vajavad tubliks kasvamiseks ja õitsemiseks rohkem jõudu. Istutusaugu põhja on väga hea panna paar ämbritäit kõdunenud veisesõnnikut, mille võiks katta aiakomposti või hea aiamullaga, segades pakendil antud juhise järgi sügisväetist. Kõik oleneb istutuskoha pinnase viljakusest.
    * Mulla suhtes ei ole pargiroosid nõudlikud, kuid paremini sobib neile siiski viljakas muld. Igal kevadel tuleks anda lämmastikurikast aiaväetist või spetsiaalset roosiväetist ja hilissuvel sügisväetist. Paari aasta tagant ootavad nad kõdusõnnikut, sobib ka aiakompost.
    * Noored taimed võivad 4-5 aastat rahulikult kasvada. Selle aja jooksul ei vaja nad tagasilõikamist, üksnes hävinud võrsetipud, murdunud või haiged oksad tuleb eemaldada. Hiljem tuleks hakata mõningaid põhioksi välja lõikama, et põõsad ei vananeks. Lõikamise võiks jagada umbes 3 aastale: igal aastal lõigatakse oksa alumises osas oleva hästiarenenud punga pealt tagasi umbes 1/3 põhiokstest.
    * Vanemad taimed võivad anda juurevõsundeid. Tuleb vaid kontrollida, et need oleksid sordi, mitte pookealuse võsundid. Need võib varakevadel või hilissügisel välja kaevata ja istutada sobivasse kohta.
Frühlingsgold
Guna

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar