Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
KASULIKUD KISKJAD
14.04.2011 15:19 Kodu & Aed Loe kommentaare (0) Prindi

Tekst ja fotod: Jaanus Järva

 
 

Igaüks, kes vähegi loodust tunneb, teab, et tiiger on kiskja ning kaljukotkas röövlind. Looduses on palju olendeid, kes toituvad teistest elusolenditest. Kiskjad säilitavad tasakaalu: nad ei lase rohusööjate, näriliste vm kiiresti paljunevate elukate hulka ülemäära suureks paisuda, mis viiks paratamatult suurte muutusteni ning lõpuks ka elukeskkonna hävimiseni.

 

 
Ka putukate maailmas leidub neid, kes kõhutäiteks eelistavad taimetoidule omasuguseid. Sellega on loodus andnud neile tähtsa ülesande tasakaalu säilitamisel.
Kuigi aeda kujundab inimene oma tahte järgi, kehtivad loodusseadused siingi, ning tasakaal peaks säilima. Tõsi, see pole alati lihtne, sest mõne liigi kasvu soodustades oleme tasakaalu paigast nihutanud ning pahatihti eelistame looduse abile keemiafirmade pakutavat.
 
Pole vist ühtki aednikku, kes ei teaks, mida tähendab roosivarrele või noorele õunapuuoksale elama asunud lehetäikoloonia või kust on kapsaliblikas nime saanud. Esimese reaktsioonina tahaks enamik haarata kuurinurgast oma aega ootava mürgipritsi ning... Soovitan kõigepealt siiski kolm korda sügavalt sisse hingata ning roosivars ja selle lähiümbrus uuesti üle vaadata. Sageli võime sealt leida lepatriinusid ja teisigi vart mööda ronivaid elukaid. Kõik need on tegelikult kiskjad, kes lehetäidest toituvad. Lehetäisid mürgitades tapame paratamatult ka need kasulikud tegelased. Seega võivad kemikaalid aiale hoopis karuteene teha.
Mürk pole ainus vahend aiakahjurite vastu – loodus ise pakub abi, millest äraütlemine oleks suur rumalus. Loodusega koostöö tegemiseks aga peaksime ka ise veidi vaeva nägema. Kui hakkame kahjuritega tegelema alles siis, kui nende hulk liiga suureks kasvab, on juba hilja ainult “headele” putukatele loota.
 
Lepatriinud
Kõige tuntum aiakiskja on kindlasti lepatriinu, õigemini seitsetäpp-lepatriinu (Concinella septempunctata) – lehetäide jaoks tõeline õudusunenägu. Eestis on kirjeldatud 51 lepatriinuliiki, kellest paljud võivad ka aedades elada, sest seal leidub külluses nende lemmiktoitu, lehetäisid.
Kaugeltki kõik lepatriinulised ei sarnane meile tuntud seitsetäpp-lepatriinuga. Mõned on süsimustad ja punaste täppidega, mõned kollased jne. Lepatriinud alustavad toiduotsinguid kohe pärast talvituskohtadest väljumist. Esialgu, kui lehetäisid veel ei ole, toituvad nad õistaimede nektarist. Esimeste lehetäide ilmumisel hakatakse kohe neid õgima. Üks seitsetäpp-lepatriinu sööb päevas kuni 100 lehetäi valmikut, ütlemata ära ka nende munadest ja vastsetest. Selleks, et kindlustada oma järglastele toit ning vältida kannibalismi, muneb lepatriinu lehetäikoloonia lähedusse keskmiselt 400 ovaalset, kollakat muna. Munade arv sõltub suuresti lehetäide hulgast: kui neid on arvukalt, siis võib emalepatriinu muneda ka kuni 1500 muna.
Mõne aja pärast kooruvad vastsed ei meenuta sugugi lepatriinut. Tegelikult võib öelda peaaegu kõigi putukavastsete kohta, et lapsed ei ole ema suust kukkunud. Lepatriinu tumedaid, kollaka või roheka mustriga vastseid on lihtne ära tunda. Nad on tõelised tapamasinad – üks vastne hävitab ligi 300 lehetäid päevas. Lihtne arvutus näitab, et kui korraga koorub umbes 500 vastset, siis võib üks pesakond hävitada ööpäevas ligi 150 000 lehetäid. Peale lehetäide söövad nad veel kilptäisid, võrgendlesti, karilasi, poilaste vastseid ja nukke ning isegi lutikate mune. Ühesõnaga, lepatriinu tööpõld on lai.
 
Vapsikud
Mullusel põuasevõitu suvel nägin peaaegu igal õhtul õuna- ja ploomipuude ümber lendavaid vapsikuid. Tõsi vapsikud on minu aias iga-aastased kostilised, kuid eelmisel suvel oli neid eriti palju.
Mis nad seal viljapuude ümber siis lendasid? Sellele küsimusele vastamiseks otsige üles nende pesa. Minu vapsikud olid pesa ehitanud sauna räästaalusesse tuulekasti, teine pere pesitses aga hoopis kuldnokapuuris. Pesa sissekäiku jälgides nägin, kuidas saagiga vapsikud koju tulid ning teised jahilennule läksid. Iga kord oli saagiga tulijal vastas “tolliametnik”, kes saagi ja ka jahimehe üle kontrollis. Tavaliselt toodi pessa tõuke ja liblikavastseid, keda ilmselt viljapuudelt korjati.
Iga aednik teab, et tõugud ja ussikesed, kes viljapuudel roomavad, ei ole seal mitte tema rõõmuks. Vapsikud viivad roomavaid elukaid eelkõige oma vastsetele, kelle eest hoolitsemine on vapsikupere tähtsaim töö. Vapsiku valmikud eelistavad süüa kärbseid ja teisi kiletiivalisi. Kinnipüütud saagil eemaldatakse kõigepealt pea ning siis süüakse muu tükkhaaval ära. Vapsiku valmikutel on erinevalt vastsetest kehasisene seedimine.
 
Kiilid
Kui teil on aias või läheduses tiik või muu veesilm, siis lendavad seal kindlasti ka kiilid. Kiilid on samuti kiskjad, nende valmikud püüavad peamiselt lendavaid putukaid. Kes on kiili näinud, see teab, et neil on teiste putukatega võrreldes lühikesed tundlad. Tundlad pole kiilide jaoks nii tähtsad, sest põhilise töö teevad ära silmad. Suurema osa kiili peast moodustavadki liitsilmad, mis koosnevad kuni 30 000 silmakesest. Selliste silmadega – need on suurimad putukate maailmas – näevad kiilid kuni 10 meetri kaugusele, mis aitab neil väga edukalt jahti pidada.
Kiilivastsed ei ütle aga ära näiteks konnakullestest ja kalamaimudestki. Tõsi, nemad tegutsevad vee all.
 
Loo putukaile soodsad elutingimused!
Kõige parem moodus kahjurite vallutusretke ärahoidmiseks on teha aeda isiklik kiskjaputukate farm. Selleks pole vaja ehitada hoonet ega täita euronõudeid, vaid kasvatada erinevaid taimi nagu saialill, till, koriander ja karikakar, mille õienektar meelitab ligi paljusid kasulikke putukaid (kiilassilmad ja sirelased nende seas). Kasulikke putukaid meelitavad ligi ka näiteks päevakübarad. Kasvatan ise oma aias ligi kahtsadat punast päevakübarat, mis on kui üks suur lepatriinufarm. Palju lepatriinusid ja kiilassilmasid leidub ka kummelipeenras, kus samuti aeg-ajalt lehetäisid leida võib.
Hea moodus on jätta mõni väiksem aianurk metsikuks ja lasta taimedel seal omasoodu kasvada, sest just sellised paigad meelitavad aeda lihasööjaid putukaid.
Ka kõrvahark, kes paljudele üldse ei meeldi, aitab aiapidajal kahjureid hävitada. Kõrvahark armastab päeva veeta mõnes niiskemas paigas. Temale võite viljapuuokste vahele pista veidi sammalt või panna marjapõõsa alla vana riidetüki. Kõik need on aias elavatele kõrvaharkidele justkui viietärnihotell.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar