Forma Media
Avaleht
Maainfo
Tellimine
Maainfo
Reklaam
Maainfo
Toimetus
Maainfo
Kodu Kauniks 2016
Maainfo
Otsing
Maainfo
Arhiiv
Forma Media

Teemad
Kodu ja sisustus
Forma
Aed ja taimed
Forma
Tee ise
Forma
Retseptid
Forma

Uudised
Kodu & Aia toimetus uuel aadressil
Forma
Forma
Koduaia kujundamise koolitus
Forma


 
Forma Media

Aed ja taimed

Forma Media
KORTERMAJA ÕU - KELLE MURE?
14.04.2011 15:18 Kodu & Aed Loe kommentaare (0) Prindi

Kadi Tuul, maastikukujundaja
Fotod: Kadi Tuul, Kaido Haagen

 
 
Majaümbruse kujundus oleneb suuresti sellest, kui palju on võimalik kulutada ehitusmaterjalile, hiljem ka hooldusele. Korterelamu õuel, mida kasutavad paljud inimesed, peab kõik olema vastupidav.
Õueala kujundamisel tuleb arvestada, kuidas majarahvas seda kasutab. Silmas peab pidama paljusid piiranguid: päästeteed peab vabaks jätma, maa-aluste tehnovõrkude kohale ei või istutada puid-põõsaid, teed peavad sobima ka lapsevankri või ratastooliga liikujale, kõrghaljastus ei tohiks varjata õuevalgustust jne.
Õppinud maastikuarhitektid ja aiakujundajad oskavad arvestada nii kohale omaseid eeliseid kui ka piiranguid. Projektis pannakse paika õueala teed ja platsid, valgustus, väikevormide ning haljastuse paiknemine ja materjal.
 
Teed lähtugu peamistest käigusuundadest! Et inimene tahab jalavaeva vähendamiseks otse minna, on loomulik. Õuekujundus ei tohiks inimeste käiguteid eirata.
Noori põõsaistutusi kaitstakse tallamise eest madala piirdega, mis on eriti vajalik talvel, kui noori põõsaid lume all näha pole.
Väikesel õuel, kus palju käiakse, on tihti kõige õigem sillutada kogu õu murukiviga – et mõne aja pärast poleks muruplatsi asemel tolmav maapind. Murukivide avad täidetakse mullaga, kuhu külvatakse muru. Murukiviga sillutatud pind on juba aasta-kahega haljas.
Erinevalt tavalisest murust on aga murukivisillutis käidav ja peab vastu isegi sõiduautode parkimisele. Murukivipind aitab vältida hoovi asfalteerimist autoparklaks, nagu on juhtunud mõnegi vanema korterelamu õuega. Murukivi on ka keskkonnasäästlik, sest sajuvett pole vaja kanalisatsiooni juhtida, see imbub maapinda.
 
Valgustusest sõltub koduõue miljöö pimedal ajal. Tugevamalt on vaja valgustada käiguteid, jäätmemaja ümbrust ja mänguplatsi, mujal võib kasutada nõrka valgust (näiteks ilupuude esile toomiseks). Päeval on oluline, et valgusti kui väikevorm sobiks ümbritsevaga. Keskkonna ja energia säästmiseks tuleks eelistada pealt kaetud ja alla suunatud valgusteid, et mitte tekitada asjatut valgusrisustust (näiteks kerakujulised lambid pimestavad igas suunas ja valgustavad ka taevast).
 
Väikevormid peavad sobima hoonestuse laadi ja välisilmega. Piirded, lehtlad ja taimede tugivõred aitavad eraldada liiklus- ja jalakäijate ning mänguala ning teevad õue hubasemaks. Laste mänguvahendid, pingid ja prügikastid on samuti vajalikud. Laste mänguvahendid peavad vastama rangetele turvanõuetele. Lihtsam on valida tüüptooteid, millel on garantii ja mis tavaliselt on läbinud ka vastupidavus- ja turvakatsed.
Vanemate õuealade renoveerimisel võib tekkida oht, et õu muutub eklektiliseks stiilide kogumiks. Ajastuomaseid disainielemente tasub siin hinnata – vanu kõnniteeplaate sissekäiguteedel ei tohiks kergekäeliselt tänapäevaste betoonkividega asendada. Nõukogudeaegsete paneelmajade õuedele olid kunagi iseloomulikud torust väänatud laste turnimisvahendid – sedagi võiks õuekujunduse stiili puhul silmas pidada.
Paiga ajalugu saab rõhutada isegi taimevalikuga, kasutades vanu taimesorte, mis nüüdisaegseist enamasti vähem värvikad. Vana „võsa” tuleb asjatundliku pilguga üle vaadata – seal võib leiduda mõndagi väärtuslikku. Vanad külmakindlad põõsad vajavad vahel vaid noorendamist, et nende ilu taas esile tuleks.
 
Kuivendus on sageli tähtsaim teema uuselamupiirkondades. Üleujutatud käiguteed ja mänguplatsid on kasutuskõlbmatud ja haljastus kiratseb. Siiski ei tasu kõiki liigniiskeid alasid iga hinna eest kuivendada – kus ruumi, võiks kujundada hoopis niiskuslembeste taimedega loduala.
Uusehitustel tuleb senisest hoolivamalt suhtuda olemasolevasse taimkattesse, mitte kogu krunti “puhtaks rookida”. Looduslik taimkate on väärtuslik bioloogilise mitmekesisuse säilitaja. Hävitades põõsad ja võsa, kaovad ka laululinnud elamu ümbert. Vana muru võib sisaldada kevadisi sibullilli, mis tulevikus silmailu pakuvad.
 
Haljastuse kasust elukeskkonnale võib palju näiteid tuua, see on hea stressimaandaja. Ja ärgem unustagem, et puud-põõsad püüavad kinni õhus lendleva tolmu ning takistavad majadevahelist tuuletõmbust: tuulevaikne õhk tundub soojem.
Haljastus on ka oluline miljöölooja – põlispuud annavad krundile hoopis teise, väärika olemuse. Põlispuid ei tohiks okste laasimisega köndistada, vaid neile tuleks jätta nende soliidne vanadus. Vajadusel võib tellida uuringu selgitamaks, kui palju on mõne vana puu tüves kõdupuitu, mis muudab selle murdumisohtlikuks.
Erinevalt elututest kujunduselementidest on puud ja põõsad elusad, nad muudavad oma suurust ja kuju. Seetõttu võib aja jooksul vaja ka õue kujundust muuta. Vanemates õuedes kasvavate suurte puude tiheda võra all muru enam ei kasva ning seetõttu tuleb sinna midagi muud välja mõelda. Kuid ainult muru rajamiseks ei tasu küll ühtegi põlispuud maha võtta. Ka varjuline õu võib olla hubane, kui seda teistsuguse põhimõtte järgi kujundada: muru asemel sobivad ka varjutaluvad pinnakattetaimed.
Aja jooksul võivad muutuda õueteedki – inimesed on hakanud puude alt läbi käima või seal autosid parkima, kahjustades sellega puujuuri. Ka sel juhul on õige muuta kujundust, puujuuri tuleb tallamise eest kaitsta. Kindlasti ei tohi autosid juurte peale parkida! Lihtsaim viis puujuuri kaitsta on puu võraaluse multšimine, misjärel võib edaspidigi puu alt läbi käia.
 
Milliseid liike eelistada?
Linnas peavad lehtpuud paremini vastu kui okaspuud. Eriti tundlik on harilik kuusk, mis kaotab üsna ruttu kauni välimuse või hukkub.
Suuri viljapuid väärtustatakse meil liiga vähe – tihti saetakse krundilt kõik eelmisest omanikust jäänud õunapuud. Kuid õunapuu on päris hea haljastustaim nii oma vastupidavuse poolest kui ka kevadiste õitega.
Põlist õunapuud, mille eesmärk pole saagikus, ei tasu tarbeaianduse jaoks kasutatavate jõuliste võtetega noorendada, pigem jäägu võra tihedam, nagu metsõunapuul. Pirnipuu, mis on külmale aastaid vastu pidanud, on veelgi parem haljastuspuu, sest võib kasvada aukartustäratavalt suureks ja eakaks.
Haljastusmood soosib pinda katvaid põõsaid ja püsikuid. Uue haljastuse rajamine seisneb suuresti uute laiade põõsastike loomises. Nende kavandamisel arvestatagu ka talvise lumerookimise vajadust – jäetagu ruumi lumevallidele. Kohta, kuhu kuhjatakse lund, saab istutada vaid sitkete okstega põõsaid, mis ei kahjustu. Senisest julgemini võiks kasutada kergesti hooldatavaid püsililli.
 
Autod või haljastus?
Kortermaja õue muutumine puhkekohaks eeldab parkimisprobleemi lahendamist. Autod ja haljastus pretendeerivad samale ruumile: kumb võidab, on elanike otsustada. Arvatavasti peab tulevikus loobuma mugavusest parkida autot oma akna all – kogu maja autod lihtsalt ei mahu õuele. Tasapisi peavad autod loovutama pinda haljale eluruumile.

Sinu kommentaar
Nimi: 
E-post: 
Sisesta pildil olev tekst *: This is a captcha-picture. It is used to prevent mass-access by robots.
Lisa kommentaar